Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Adrian Albert Mole laseb jälle päeviku kaudu kiigata oma liigutavalt jaburasse ellu. Ta on lõpuks ometi vähemalt füüsiliselt täiskasvanuks saanud, kuid tema kirjutatud päevaraamatu lehekülgedelt vaatab endiselt vastu juba ammu tuttav poisike. Olles viimaks hüvasti jätnud jumaldatud Pandoraga, otsib ta nüüd lohutust Bianca käte vahel ning loodab nõudepesijana töötades ja oma eepilisele romaanile punkti panna püüdes, et au ja kuulsus ei lase end enam kaua oodata.

Umbes kümneaastaseks saades või varemgi hakkavad paljud tüdrukud huvi tundma, mis nende kehaga toimub. Tihti ei ole just lihtne täiskasvanutega sel teemal rääkida. See raamat on nagu veidi vanem ja targem sõber, kes räägib tüdrukule kõik sellest, mis tema kehaga murdeeas toimuma hakkab. Esiteks saab vastuse kõikidele küsimustele menstruatsiooni kohta: millal, miks ja kuidas see algab, kuidas selleks valmistuda, kuidas hakkama saada "päevade"-aja tujumuutustega jne. Peale selle annab Vic Parker sõbralikku nõu, kuidas jääda kogu murdeea tohuvabohu keskel iseendaks ning tunda sellest imelisest ajast rõõmu.

Akne on üks maailma populaarsemaid uusi koomikseid, mis meie lugejatele tuttav Postimehe koomiksiribast. Jeremy Duncan on 15-aastane rokkar, kes võitleb igavuse, maailmavalu ja oma vanematega. Tabav kirjeldus teismelise elust, milles jagub äratundmist kõigile.

„Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus“ on lugu paljust, kuid kõige rohkem on see lugu kolmest sõbrast, kes põgenevad kodumaalt ning hakkavad merd sõitma. Nad ei kuuletu kellelegi ning sõidavad ise oma lipu all. Allumatuse tõttu on nad hakanud mereröövliteks, kuigi ise nad röövimas ei käi. Ka muidu on nad ühed veidrad mereröövlid – hoolivad loodusest ja keskkonnast, on ausad ega laamenda. Peategelane Andreas käib ettekuulutuse rada, ise seda teadmata. Märkamatult kistakse tema ja terve meeskond hämarasse ja äärmiselt ohtlikku seiklusesse, mis peidab ka müstilist aaret. Aaret aga kaitseb lohe.

Ühel hallil sügishommikul äratab Haugesundi väikelinna mõrv: üks naine on kõrghoone rõdult alla visatud. Eelmisel päeval sai kohaliku ajalehe reporter Viljar Ravn Gudmundsson hoiatava e-kirja, mida ta tõsiselt ei võtnud. Kui saabub uus e-kiri, taipab Gudmundsson, et on sattunud halba kriminulli meenutava jantliku mõrvaloo keskmesse. Politseiuurija Lotte Skeisvoll peab tapja peatama, enne kui too jõuab oma ennustused täide viia, aga aega on napilt. Iga kaotatud sekund võib kellelegi elu maksma minna. Tagaplaanil seisab taktikeppi vibutav dirigent, kes juhatab oma isiklikku reekviemi. Klassikalist surmasümfooniat, kus orkestri liikmed peavad mängima nii, nagu tema tahab. Partituur on tema käes. Tema on Maestro. Geir Tangen (snd 1970) on õppinud politoloogiat ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, töötanud ajakirjaniku, vabakutselise toimetaja ning põhikooli õpetajana. Ta elab Norra läänerannikul Haugesundis ja on Norras tuntud oma populaarse blogiga, kus ta arvustab kriminaalromaane. „Maestro“ on Geir Tangeni debüüt kirjanikuna. „Maestrot“ võib pidada sümboolseks Nordic Noir’i kvintessentsiks.

Joan ja tema nelja-aastane poeg Lincoln kiirustavad loomaaia väljapääsu poole – on sulgemisaeg. Kauguses kostab ilutulestik ... või on see ikka ilutulestik? Ei, need on lasud. Nii algab Joani ja Lincolni painajalik põgenemine püssimeeste eest, kes pimenevas loomaaias inimesi jahivad. Kuhu end peita? Keda usaldada? Igal sammul peab Joan langetama otsuseid ning igaüks neist muutub elu ja surma küsimuseks. Ka Lincolnile küpsiste ostmisest võib saada piinavalt närvesööv retk – millisest varjust kerkib relva hoidev käsi? Õud ei peida end niivõrd püssitorus kui pidevas teadmatuses ja pinges. Joan ja Lincoln on loomaaias loomadena lõksus ning et nende ellujäämine ei sõltuks pelgalt õnnest, peab Joan kasutusele võtma kõik emana õpitud tarkused. Kolm tundi kestva klaustrofoobse painaja jooksul mõistabki naine selgelt üht: Lincolni nimel on ta valmis tegema ükskõik mida. Kui tal on valida poja ja teiste inimeste kaitsmise vahel, valib ta kõhklematult Lincolni. Ent kuidas ikkagi tõmmata joont enesealalhoiuinstinkti ja moraalse kohustuse vahele teisi aidata? Kelle ja mille nimel oleme valmis surema?

"Vähi pöörijoon" on Henry Milleri (1891-1980), mitmes järgus aastakümneid Pariisis elanud skandaalse kuulsusega ameerika kirjaniku esikteos ja ühtlasi esimene eestindus tema loomingust. Kirjutatud Pariisis aastail 1930-31 ja ilmunud Pariisi kirjastuses "Obelisk" 1934. aastal, sai see romaan (nagu Milleri järgmisedki teosed) Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides moraalitsensuurilistel põhjustel ilmuda alles 60-ndatel aastatel.

"Aphroditet" võiks pidada kõikvõimalike seksuaalsete naudingute entsüklopeediaks, kui romaani tavatult julgeid stseene ja avameelseid kirjeldusi ei õigustaks antiikaja kommetevabadus ega õilistaks peategelaste kirglik armastus. Teosest õhkub seda sõnulseletamatut võlu, mida nimetatakse prantsuse vaimuks.

"Rootsi kummikud" on iseseisev järg Henning Mankelli romaanile "Itaalia kingad". Vaheda sulega kirjeldab autor eaka mehe eluvõitlust: armastust, kaotusi, valesid ja vananemist. Ühel hommikul ärkab pensionile jäänud arst Fredrik Welin selle peale, et tema maja on üleni leekides. Ta jõuab vaevu eluga välja, kaasas ainult kaks vasaku jala kummikut. Hommikuks on tema armsast saarestikumajast järel ainult tuhk. Kogu tema elu on hävinud ja ta tunneb end liiga vanana, et otsast alustada ja uus kodu rajada. Selle asemel asub ta elama vanasse haagiselamusse, piirdudes vaid eluks hädavajalikuga. Nagu sellest oleks vähe, kahtlustab politsei, et ta pani ise oma majale tule otsa. Fredriku ellu toob veelgi rohkem segadust tütar Louise'i saabumine, kelle hulljulge ja kompromissitu elustiili tõttu satub isa vanuigi veel Pariisi oma noorusaja radadele. Lisaks armub ta ülepeakaela endast kolmkümmend aastat nooremasse ajakirjanikku Lisa Modini, kes tuleb tulekahjust artiklit kirjutama. Uusaastaööl põleb saarestikus maha veel üks maja ja kohalike seas hakkab levima ärevust tekitav kuuldus salapärasest sarisüütajast. Sügisel alguse saanud sündmused viivad lahenduseni, mida Fredrik Welin poleks osanud uneski näha.

Bertram ja Cary plaanivad abielluda. Ambitsioonitu raamatupidamisassistent Bertrami pulmaplaanid pole eriti huvitavad. Ühel päeval jõuab ta oma ettevõtte võimuka direktori Dreutheri tähelepanu orbiiti, kes muudab Bertrami pulmaplaanid: nad abielluvad ja veedavad mesinädalad Monte Carlos. Dreuther lubab kohtuda paariga Monte Carlos ja on nende abielu tunnistajaks tema privaatjahil. Bertram ja Cary saabuvad Monte Carlosse, kuid Dreuther ei ilmu kohale. Paar on sunnitud seetõttu jääma Monte Carlosse. Bertram on Dreutheri peale vihane. Selleks, et nad saaksid hotelliarveid maksta, käib Bertram kasiinos. Alguses ta kaotab, kuid järk-järgult hakkab tema süsteem tööle ja ta hakkab võitma suuri summasid. Ta võidab nii palju raha, et pälvib Dreutheri rivaali hr Bowlesi tähelepanu. Bowles tahab, et Bertram talle raha laenaks. Vastutasuks soovib Bertram Bowlesi ettevõtte aktsiaid, et ettevõtet kontrollides saaks ta Dreutherile kätte maksta.

Raamat kutsub teid rändama koos Helgi Sallo ja tema tegelaskujudega läbi paljude aastate ja aegade. Ta tuli 1964. aastal, et jääda. Lavale ja meie ellu.Kuidas näitleja Helgi Sallo oma rolle teeb, mida ta elust ja teatrist mõtleb, sellele leiate raamatust vastuse, võib-olla. Aga võib-olla leiate hoopis vastuseid omaenda elu mõnele küsimusele. Sest see, mida Sallo näitlejana mängib, on alati ja üheaegselt nii roll kui ka aeg.Laval on etendus, saalis rahvas. Kõik on täpselt nii, nagu teatris ikka, aga miks peatuvad inimeste pilgud just Helgi Sallol? On see tema rollisoorituse "väiksed nipid, väiksed trikid", kui meenutada kas või Pipit? Või ime, kuidas eraelus tagasihoidlikust omapäi uitajast Helgist sünnib laval ühe hetkega särav diiva (Vera Kálmán lavastuses "Operetikuningas Imre Kálmán)? Kas tõesti seesama diiva, imestab vaataja, kui publiku ette silkab Sallo napsilembeline, natuke räsitud, aga kangesti särtsu täis Monika suvelavastuses "Metsas ei kuule su karjumist keegi"?Opereti-, muusikali- ja ooperisolist ning draamanäitleja Helgi Sallo on mänginud 13 teatri laval. Kõige kauaaegsem draamaroll? – Kahtlemata proua Alma Saarepera ETV teleseriaalis "Õnne 13". – "Kuni Õnne tänaval on Alma, seni on elus kõik hästi." (tsitaat raamatust). Kas sellepärast poisid ja tüdrukud, kohates tänaval Helgit, hüüavad "Alma! Alma!" ja küsivad käe peale autogrammi?Teose lõpuosas Helgi Sallo rollibibliograafia.Raamatu värvitelg – Birgit Püve lustakas fotoseanss Sallost ja Salloga.

Raamat kirjeldab läbi erinevate planeetide liikumise kirjelduste, kuidas inimesel on võimalik oma elu palju lihtsamalt ja mugavamalt elada, sobitades ennast elama universumi rütmide järgi. Raamatust leiab infot, millal on mõistlik puhata, töötada, erinevate projektidega alustada, autot osta või müüa ning milliste olukordadega elus tuleb lihtsalt leppida. Kogu raamat põhineb autori isiklikul kogemusel, kes läbi teadliku enesearengu ja astroloogiliste teadmiste tegi avastuse, et kui inimene saab teadlikuks universumis toimuvast, saab ta oma elu täielikult muuta. Raamat õpetab ka seda, kuidas igaühel on vähese vaevaga võimalik taevakehade liikumist jälgida ning see enda kasuks tööle panna.

Naerupahvak paiskus aknast välja kargesse talveöhe. Agatha seisis mõne jardi kaugusel. Ta silmas oma abikaasat tõusvat ja Nancy Neele'i huultele suudlevat. Siis pööras Agatha ringi ning jooksis auto juurde. Meeleheitel naise aju töötas nagu kellavärk ning leidis lahenduse. Jõudnud tagasi Stylesi, läks Agatha otseteed oma kabinetti ja kirjutas kolm kirja. Siis läks ta magamistuppa ja loopis reisikotti juhuslikult näppujuhtuvad rõivad - seeliku, õhtukleidi, mõned kingapaarid. Paki laekast võetud kahekümnenaelaseid rahatähti torkas ta käekotti. Siis viskas ta kasuka õlgadele ja võttis reisikoti. Ta avas tütre magamistoa ukse. Agatha suudles Rosalindi õrnalt ja väljus toast. "Homme hommikul teatan sulle, kus ma olen," ütles ta toaneitsile, kes märkas halvasti pakitud reisikotist paistvat siidkleidi nurka. Agatha istus autosse. Ukse kohal rippuv latern valgustas naise suule surutud rusikat. Viimaks võttis auto pööraselt paigalt ja kihutas Newlands Corneri suunas.

Sisukatkend: "Vronski läks konduktori järel vagunisse ja seisatas kupee uksel, et väljuvale daamile teed anda. Seltskonnainimese kogenud vaistuga määras Vronski kohe, ainsa pilgu selle naise välimusele heitnud, ta kuuluvuse kõrgemasse seltskonda. Ta vabandas ja tahtis vagunisse minna, kuid tundis vajadust veel kord teda vaadata - mitte niipalju ta väljapaistva ilu ja selle elegantsuse ja tagasihoidliku graatsia pärast, mis ilmnes kogu ta kujus, vaid just sellepärast, et ta armsa näo ilmes, kui ta möödus Vronskist, oli midagi erakordselt õrna ja hella. Kui Vronski tagasi vaatas, pööras ka daam oma pea. Säravad, tihedate ripsmete tõttu tumedaina paistvad hallid silmad peatusid sõbralikult ja tähelepanelikult Vronski näol, otsekui tunnistades teda, ja pöördusid kohe möödakõndivale rahvajõugule, nagu kedagi otsides. Selles lühikeses pilgus jõudis Vronski märgata mahasurutud elavust, mis mängles ta näol ja tuksles ta säravates silmades ning painutas ta punased huuled vaevu märgatavaks naeratuseks. Nagu oleks mingi üleküllus täitnud kogu ta olemuse, nii et see tahtmatult avaldus kord ta pilgu säras, kord naeratuses."

Kogumikus on 75 novelli ja lühijuttu.

"Põhja ja itta" eesmärgiks on lugeja tutvustamine uurali keelte varasema uurimisloo huvitavamate lehekülgedega, eriti aga suurte keeleuurimisretkedega, mis on tehtud ülemöödunud sajandil ja eelmise sajandi alguses. Et lugejat viia lähemale vastavale keskkonnale, on ulatuslikult tsiteeritud mitme uurija reisikirju, milles kajastuvad retkede rõõmud ja vaevad ning leidub alusa põnevaid detaile läbitud alade ja kohatud rahvaste kohta. Pearõhk raamatus on asetatud obiugrilastele ja samojeedidele. Vaatlused piirduvad 1917. aastaga, sest pärast Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni siirdusid Nõukogude Liidus asuvad uuralilased täiesti uude ajastusse, mille vaatluseks peab iga rahva kohta avaldatama eri teoseid.

Kogumikus on 94 novelli ning lühijuttu.
Sisukord
– Pühadeaegne kohustus. Tõlkinud V. Linask
– Kaptenimunder. Tõlkinud V. Linask
– Aadlimarssali abikaasa juures. Tõlkinud P. Viires
– Elav kronoloogia. Tõlkinud V. Linask
– Inimese kõnelus koeraga. Tõlkinud M. Nurmik
– Saunas. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Ühed head mõlemad. Tõlkinud V. Linask
– Lootusetu. Tõlkinud V. Linask
– Sekeldus. Tõlkinud V. Linask
– Elu on ilus. Tõlkinud M. Nurmik
– Viimane mohikaanlane. Tõlkinud P. Viires
– Numbritubades. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Diplomaat. Tõlkinud V. Linask
– Kulakupesa. Tõlkinud V. Linask
– Aukraad tühistatud. Tõlkinud P. Viires
– Rahatasku. Tõlkinud V. Linask
– Saapad. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Närvid. Tõlkinud P. Viires
– Suvitajad. Tõlkinud V. Linask
– Redelit mööda ülespoole. Tõlkinud V. Linask
– Intelligentne tümikas. Tõlkinud V. Linask
– Ühe idealisti mälestusi. Tõlkinud M. Nurmik
– Simulandid. Tõlkinud V. Linask
– Luts. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Apteegis. Tõlkinud V. Linask
– Hobuse nimi. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Ei ole saatusest määratud. Tõlkinud V. Linask
– Eksinud. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Jääger. Tõlkinud V. Linask
– Roimar. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Külaline. Tõlkinud V. Linask
– Hobu ja värisev emahirv. Tõlkinud P. Viires
– Lullilööjad. Tõlkinud P. Viires
– Perekonnaisa. Tõlkinud V. Linask
– Külavanem. Tõlkinud V. Linask
– Surnukeha. Tõlkinud V. Linask
– Naissoo õnn. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Köögitüdruk abiellub. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Müür. Tõlkinud V. Linask
– Pärast tuluõhtut. Tõlkinud V. Linask
– Üldharidus. Tõlkinud V. Linask
– Unter Prišibejev. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Kaks lehemeest. Tõlkinud M. Nurmik
– Võõrsil. Tõlkinud V. Linask
– Uneuim. Tõlkinud V. Linask
– Joomatõve arstimine. Tõlkinud M. Nurmik
– Kontrabass ja flööt. Tõlkinud V. Linask
– Niinake. Tõlkinud V. Linask
– Kallis koer. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Üle soolas. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Ilma kohata. Tõlkinud P. Viires
– Vanadus. Tõlkinud V. Linask
– Mure. Tõlkinud V. Linask
– On aga rahvas. Tõlkinud V. Linask
– Kalts. Tõlkinud V. Linask
– Püha lihtsameelsus. Tõlkinud P. Viires
– Naaskel kotis. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Küünik. Tõlkinud V. Linask
– Mari d´elle. Tõlkinud P. Viires
– Antreprenöör diivani all. Tõlkinud V. Linask
– Unenägu. Tõlkinud V. Linask
– Peegel. Tõlkinud V. Linask
– Öö kalmistul. Tõlkinud P. Viires
– Äpardus. Tõlkinud V. Linask
– Debüüt. Tõlkinud P. Viires
– Lastepere. Tõlkinud E. Murdmaa
– Avastus. Tõlkinud P. Viires
– Hingevaev. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Öö enne kohut. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Segadus. Tõlkinud V. Linask
– Joobnu vestlus kaine kuradiga. Tõlkinud P. Viires
– Näitleja hukk. Tõlkinud V. Linask
– Rumal prantslane. Tõlkinud V. Linask
– Anjuta. Tõlkinud V. Linask
– Ivan Matveitš. Tõlkinud V. Linask
– Nõid. Tõlkinud V. Linask
– Mürk. Tõlkinud V. Linask
– Lõputa jutustus. Tõlkinud P. Viires
– Nali. Tõlkinud V. Linask
– Agafja. Tõlkinud V. Linask
– Hunt. Tõlkinud V. Linask
– Kevadel. Tõlkinud V. Linask
– Košmaar. Tõlkinud V. Linask
– Griša. Tõlkinud V. Linask
– Armastus. Tõlkinud V. Linask
– Daamid. Tõlkinud V. Linask
– Tugevad elamused. Tõlkinud V. Linask
– Tuttav mees. Tõlkinud V. Linask
– Õnnepojuke. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Salanõunik. Tõlkinud V. Linask
– Päev maal. Tõlkinud Fr. Tuglas
– Pansionis. Tõlkinud V. Linask
– Suvitamas. Tõlkinud V. Linask
– Ajaviiteks. Tõlkinud V. Linask
– Märkused

"Tapa kohe, maksa hiljem" sisaldab kolm lühijuttu Nero Wolfe'i juurdlustest. Kõik kolm puudutavad Wolfe'i ja tema majakondseid tavalisest lähemalt.

Sisukord:
Kreutzeri sonaat
Saatan
Françoise
Läheb kalliks. Sündinud lugu
Kellel on õigus?
Peremees ja sulane
Isa Sergius
Kaks eri versiooni puukoorest katusega taru ajaloost
Võltsitud kupong

Adam Hall on üks tosinast pseudonüümist, mida on kasutanud inglise autor Elleston Trevor. Ta on sündinud 1920. aastal Inglismaal. Kirjutama hakkas Teise maailmasõja päevil, kui teenis Briti Õhujõududes. Esimese suurema menu tõi kirjanikule tema sõjatriloogia, mille järgi on vändatud film "Dunkirk". Filmiks on vändatud ka "Quilleri memorandum". Elleston Trevori looming on seiklusliku iseloomuga ja kuulub ajaviitekirjanduse valdkonda. Ent peale põneva süžee on kirjanikul ka tugevat poliitilist närvi ja silma sotsiaalsete probleemide tabamiseks, mis ilmekalt lööb välja tema loomingu paremikus (sõjatriloogia, romaanid "Fööniksi põgenemine", "Quilleri memorandum" jt.)