Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne’i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimulolekuaeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse „kultuurilise“ elu sisimasse südamesse.

„„Colas Breugnon“ on raamat täis küpset elutarkust – raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu „Colas Breugnon’i“ seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on – otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata – „hüva prantsuspärane“ raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

Tuntud inglise filminäitleja Joan Collins meenutab raamatus oma lapsepõlve, filmikarjääri algust, erinevaid filmirolle ja partnereid. Illustreeritud fotodega.

See raamat räägib Eesti eluaegsetest vangidest ja nende toime pandud kuritegudest. Teos sisaldab 43 kriminaalset lugu, mis on aset leidnud ajavahemikus 1990–2020. Kirjeldatakse nii üldsust vapustanud sündmusi kui ka kurjategijate edasist elu vanglasüsteemis. Raamatu koostamiseks töötati läbi sadu lehekülgi kohtumaterjale ja ajakirjanduses ilmunud artikleid.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Raamatus üritab Peter Mayle võtta elu rahulikult nagu ümberkaudsed inimesed. See ei taha tal aga kuidagi õnnestuda. Telefonikõne Londonist, milles palutakse trüfleid, toob kaasa kahtlase kohtumise kõrvaltee ääres, aianurgast leitud kuldmündid vallandavad tõelise aardejahi, hirm metsatulekahjude ees ei anna asu ning ootamatut vaheldust toob ka kohtumine mehega, kes on otsustanud õpetada kärnkonnad "Marseljeesi" laulma.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.

Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Heelia Sillamaa "Filtriteta filtritest" on oma ülesehituselt segu teabetekstist ja ilukirjanduslikus stiilis, kuid 100% tõesti sündinud loost – keskpärasest Mustamäe tüdrukust, kes jõudis sotsiaalmeedias oma argiseid mõtteid jagades kaheksa aastaga justkui unistuste eluni. Eluni, kus sulle saadetakse tasuta kalleid asju ning sinu sissetulekud küündivad rekordilisel kuul 10 000 euroni. Mis peitub selle pealtnäha idüllilise elu taga aga päriselt? Mis juhtub, kui piir päriselu ja sotsiaalmeedia elu vahel häguneb? Mida peaksime me kõik sotsiaalmeedia telgitagustest teadma?

Ilmar Tomusk on Keeleinspektsiooni juhtides võtnud endale kohustuse tutvustada laiemale avalikkusele Eesti keelepoliitikat, keeleseaduse nõudeid, seadusemuudatusi ning selle rakendamisega seotud probleeme. Raamatusse on kogutud enam kui nelikümmend keele ja keelepoliitika alast artiklit aastaist 2003–2009.

Tartu Ülikooli eesti kirjanduse emeriitprofessor Karl Muru on uurinud luuletaja Betti Alveri loomingut enam kui kolme aastakümne vältel, mille tulemusena on sündinud käesolev monograafia. Luuletajana pälvis Betti Alver üldise tunnustuse juba oma esikkoguga „Tolm ja tuli“ (1936), ehkki sattus samas kriitikas võimu/vaimupoliitiliste kemplemiste märklauaks. Järgnesid sõja-aastad, abikaasa kaotus, stalinistlik mõna ja pikk loominguline vaikimine. Karl Muru teos keskendub pigem Alveri loomingu analüüsile, tutvustades avalikku tähelepanu vältinud kirjaniku eluloolisi fakte napilt ja diskreetselt. Raamat on adresseeritud laiale lugejate ringile ja illustreeritud rohkete fotodega.

51 linoollõiget aastatest 1991–2002. Kataloog Peeter Alliku linoollõigete kohta, mis keskendub must-valge linoollõike tehnikale. Alliku meetod filtreerib pinnapealse info jõulisteks kujunuditeks, mis omandavad sügavama, üldinimliku ja üleajalise tähenduse.

Jõulud on meie armastatuim püha. Paljud kaunid lapsepõlvemälestused on eriti seotud jõulukiriku, küünlasäras jõulukuuse ning kingitusi jagava valgehabemelise jõuluvanaga. Ristiusu maailmas on tänapäeval raske teistsuguseid jõulusid ette kujutada. Ja ometi on niisugune pühadetraditsioon üsna hilist päritolu. Paarsada aastat tagasi ei teadnud meie esivanemad sellest veel kuigivõrd. Jõulud olid ka siis tähtis püha, kuid neid pühitseti hoopis teisiti. Käesolevas raamatus vestetakse õdusalt, kuidas uued jõulukombed rahva hulka jõudsid ja koduseks said, üks varem, teine hiljem, nii mõnedki alles möödunud sajandil. Saame ülevaate nende käekäigust kuni tänapäevani. Jõulude arengut aitab ilmekalt esile tuua omaaegne pildimaterjal.

Raamatus antakse ülevaade eesti ühe silmapaistvama kunstniku elust ja loomingust. Nikolai Triik on loonud rea kõrge kunstiväärtusega töid paljudel aladel. Ta on näidanud end tugeva maalija ja joonistajana. Kõrvuti inimese ja maastiku kujutamisega oma tahvelmaalidel ja joonistustel on ta saavutanud häid tulemusi ka raamatukujunduse ja karikatuuri alal. Kuid eriti teedrajav tähtsus on Triigi tegevusel portretistina, siis on raske sajandi algul eesti kunstis leida teist Triigile võrdsete võimetega meistrit. Kataloogiosas on toodud N. Triigi maalide ning joonistuste nimekiri. Kataloog on illustreeritud must-valgete fotode ja reproduktsioonidega.

Valik lastejutte juba varem ilmunud Leida Tigase raamatutest: „Vanaema maja“, „Kelleks ma tahan saada“, „Hunt ja kutsikas“, „Metsatalu vahvad loomad“, „Lugu kahest laisast varesest“, „Puus ja maas, metsas ja aias“, „Peremees ja sulane“, „Laos“.

Aino Kallas, kes elas päeviku kirjutamise aastail Tartus, võttis innukalt osa Eesti kirjanduselust ja võitis tunnustuse oma Eesti-ainelise loominguga. Olles enda kui kirjaniku suhtes nõudlik, vajas ta samas oma ande mõistjat ja toetajat – kaasamõtlejat inimest, kelleks oleksid võinud olla Juhan Luiga ja samuti Jaan Tõnisson. Talle oli küll ka selge, kui ohtlik võib olla liigne lähenemine neile. Enda iseloomustamiseks on A. Kallas kasutanud G. Byroni „Don Juani“ ühe tegelase sõnu: „Naine kui jäätunud šampanja“.