Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne’i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimulolekuaeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse „kultuurilise“ elu sisimasse südamesse.

„„Colas Breugnon“ on raamat täis küpset elutarkust – raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu „Colas Breugnon’i“ seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on – otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata – „hüva prantsuspärane“ raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

Tuntud inglise filminäitleja Joan Collins meenutab raamatus oma lapsepõlve, filmikarjääri algust, erinevaid filmirolle ja partnereid. Illustreeritud fotodega.

See raamat räägib Eesti eluaegsetest vangidest ja nende toime pandud kuritegudest. Teos sisaldab 43 kriminaalset lugu, mis on aset leidnud ajavahemikus 1990–2020. Kirjeldatakse nii üldsust vapustanud sündmusi kui ka kurjategijate edasist elu vanglasüsteemis. Raamatu koostamiseks töötati läbi sadu lehekülgi kohtumaterjale ja ajakirjanduses ilmunud artikleid.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Raamatus üritab Peter Mayle võtta elu rahulikult nagu ümberkaudsed inimesed. See ei taha tal aga kuidagi õnnestuda. Telefonikõne Londonist, milles palutakse trüfleid, toob kaasa kahtlase kohtumise kõrvaltee ääres, aianurgast leitud kuldmündid vallandavad tõelise aardejahi, hirm metsatulekahjude ees ei anna asu ning ootamatut vaheldust toob ka kohtumine mehega, kes on otsustanud õpetada kärnkonnad "Marseljeesi" laulma.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.

Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Sajandeid tegutsesid Prantsusmaa läänerannikul Saint Malo salakaubavedajad ja piraadid. Üks tuntumaid neist oli korsaar ja salakaubavedaja Robert Surcouf. Vaevalt üheksateistkümneaastasena oli tal juba oma laev, millega ta lülitus Napoleoni sõjalistesse ettevõtmistesse, et saada jagu inglaste ülevõimust meredel. Ulja Surcoufi kohtumine külmalt kaalutleva markii de Kerazaniga märgib korsaaluse tähetundi. Kummalegi mehele ei ole ükski sihtpunkt liiga kauge ja ükski vastane liiga ülekaalukas, et seda mitte rünnata. Kaapersõidud India ookeani kõige kaugematesse soppidesse, meeletu hulljulgus äkkrünnakutel ja leidlikkus saagi transportimisel, ühe peategelase romantiline armastuslugu – seda kõike pakubki käesolev raamat.

Käesolev raamat on koondmaterjal, milles on ära toodud mitmete asjatundjate tõekspidamisi kõigi oma ala teadmiste kohta. Kui te selles valdkonnas praktiliselt töötate, aitab raamat neid teadmisi paremini lahti mõtestada. Pole eluvaldkonda, milles ülitaju kasutada ei saaks, aga ilma tööta pole ka siin tulemusi. Lugejast endast sõltub, mida ta raamatust kasulikku leiab.

Kirjatöid aastaist 1975–2013. Asta Põldmäelt on varem ilmunud „Me“ (Loomingu Raamatukogu, 1977, nr 1), „Mitmekesi maateral“ (Eesti Raamat, 1978), „Linnadealune muld“ (Eesti Raamat, 1989), „Sügisjooniku seeme“ (Eesti Raamat, 1989), „Viini plika“ (Ilmamaa, 1999), „Kirjad pääsukestele. Epistolaareleegia“ (Eesti Keele Sihtasutus, 2009)

Autobiograafiline teos 12-aastase poisi lapsepõlvemälestustest 1947–1948. aastal Ameerikas. Peategelane meenutab kahte ekstsentrilist inimest, kes tõid tiigile kalale minnes kaasa terve komplekti elutoamööblit. Lugu käsitleb lapsepõlve lõppu, mälestusi ja elu sõjajärgsel ajal hoolekande abirahast, mis kujutab endast nii humoorikat kui ka nukrat pilguheitu minevikku.

ilukirjandus, luuletused, proosaluuletused, päevikud, mälestused

„Joomahullu päevaraamat“ on tõupuhas kultusraamat. See Juha Vuorise päevikuvormis netti kirjutatud absurdne ja siiralt räme kolehuumori õieke saadab väikekodanlikud väärtushinnangud pikalt ning paneb naerulihased proovile.

Kümnete miljonite televaatajate silmade all variseb oma show’ ajal kokku populaarne artist. Ta on surnud. Asja hakkavad uurima kogenud kriminalistid. Kes mürgitas? Miks mürgitas? Ja mil viisil mürk mehele sisse söödeti? Sama politseijaoskonna detektiividel on aga käsil veel teisegi kuritöö uurimine: tundmatu roimar terroriseerib soliidse ärifirma veelgi soliidsemat noort naispsühholoogi …

Ed McBaini kriminaalromaan on dünaamilise süžeega, põnevust ja pinget jätkub algusest lõpuni.

Eestis on Lewis Carroll (kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson, 1832–1898) eeskätt tuntud raamatu „Alice Imedemaal“ autorina, kuid väidetavalt jääb tema kuulus nonsensspoeem ehk absurdiballaad „Snargijaht“ (1876) inglise keeles tsiteeritavatest alla ainult piiblile ja Shakespeare’ile. Selle kohta, kes või mis on Snark ja mida kujutab „Snargijaht“, on hüpoteese püstitatud 134 aastat. Nimekiri on pikk (hingeõndsus, jõukus, kirikukonflikt, onu surm, orgasm, põhjanaba, tiisikus, üks toonane kurikuulus kohtuprotsess, vivisektsioon, õnn ...). L.C. ise vastas korduvatele küsimustele enamasti nii: „Ma ei tea.“ Raamat on varustatud kommentaaridega, autori eessõna ja tõlkija järelsõnaga.