Hea elu on igavene tasakaalu hoidmine inimelu väiksuse talumise ja selle suuruse ohjes hoidmise vahel. On igati inimlik soovida paremat elu ja muutust sinna, kus on hõõrumist. Kui vaid saaks hakata lihtsal kombel natuke paremaks, toredamaks ja tasakaalukamaks inimeseks! Sellepärast üritamegi hoolega vabaneda asjadest, millega oleks targem õppida toime tulema. Tahame tunda rõõmu, aga vältida valu. Tahame pidutseda, aga mitte pärast pidu koristada. Tahame kiireid, kergeid ja lihtsaid lahendusi, mis viiksid meid õndsusse! Kui tead, mida ja kuidas saad mõjutada ja mida mitte, säästad jõuvarusid selle jaoks, mis on sulle kõige tähtsam. Psühhoterapeut Maaret Kallio suunab oma raamatus targalt elu ebatäiuslikkusega leppima. Maaret Kallio on hinnatud soome psühhoterapeut ja autor, ta on ka Helsingin Sanomate kolumnist. Lisaks psühholoogilisele nõustamisele Kallio koolitab, peab „Nõudlikult leebe”-nimelist blogi ja on tuntud ka telesaadetest. Elu on. Punkt. Superelu on hiigeleksitus. Tark valib oma võitlused.

Kas oled kohanud inimesi, kes on tarmukad, loomingulised, kartmatud, skeptilised, paindlikud, isepäised ja initsiatiivikad? Inimesi, kes mõtlevad sageli loovalt ja paistavad iga tagasilöögiga hõlpsasti toime tulevat? Võib-olla oled ka sina selline? Sind võib üllatada asjaolu, et säärased positiivsed jooned on omased just ATH-ga inimesele! Oleme ju seda tähelepanuväärset diagnoosi pikalt vaid probleemide allikaks pidanud. Praegu usutakse, et just nood osaliselt pärilikud loomuomadused aitasid meie esivanematel ellu jääda. Kui sa ei suutnud savannis saaki tabada või süvitsi keskenduda, siis surid nälga või langesid ise metsloomade küüsi. Teatud omadused olid tol ajal suureks eeliseks, täna käsitleme neid aga diagnoosina. Me teame ka, et vähemal või rohkemal määral peitub meis kõigis ATH jooni. Samuti paikneme kõik skaalal – mõned ühes, teised kaugel teises otsas. Saa teada, kuidas diagnoos enda kasuks tööle panna, puudutab see siis sind ennast või sinu last, ja kuidas tulla toime ka puudustega. Me kõik oleme erinevad ja nii ka meie isiksuseomadused, ning selles peitub nii mõndagi positiivset. Erinevus rikastab meid – nii kodus kui tööl!

Jennifer Moss on läbipõlemise temaatikaga tegelenud aastaid; eriti laiaks paisus selle kõlapind aga 2020. aastal, kui tuli ilmsiks, et lisaks COVID-19le on ka vaimse tervise probleemid rahvusvahelise epideemia mõõtmed võtnud. Selgus, et väga suur osa elanikkonnast on kurnatud, tööst vaimselt eemaldunud ning nende tööjõudlus on vähenenud. Mure ei puuduta mitte üht-kaht eluala, vaid on valdkondadeülene. Kõik saab küll alguse töölt, aga kandub kiiresti edasi ka elu teistesse sfääridesse. Käes on aeg läbipõlemine ümber mõtestada ja sellele üdini organisatsioonilisele probleemile lahendusi otsida. Moss selgitab raamatus lähemalt, mis on läbipõlemise juurpõhjused, päästikud ja tagajärjed ning kuidas sellele tõhusalt vastu astuda. Üllataval kombel on kõik tingitud välistest teguritest ‒ kehvad kokkulepped ja süstemaatilised sotsiaalsed probleemid töökohal jne ‒ ja näiteks palju kiidetud enesehool ei ole õige tee läbipõlemise vältimiseks, vaid lisab töötaja nimekirja veel ühe soovimatu lisakohustuse. Samamoodi ei pruugi töötajal olla võimalik öelda rohkem „ei“, nagu sageli soovitatakse. Üksikisikule vastutuse panemise asemel on abiks hoopis töötajate heaollu panustamine: ettevõtlushügieeni korrastamine, motivaatorite leidmine, kommunikatsiooni parandamine, turvatunde leidmine ja empaatiline juhtimine. Autor pakub nii töötajatele kui ka nende juhtidele välja tehnikaid ja praktilisi harjutusi, kuidas ületöötamist ära tunda ja ennetada, eluterve ja toetava töökeskkonnani jõuda ning seeläbi iseend ja oma tööd paremini mõtestada ja väärtustada.

Kust on tekkinud sügavalt juurdunud idee, et ainus viis edu saavutada on püüelda täiuslikkuse poole? Täiuseiha vaatab meile vastu reklaamidest, filmidest ja sotsiaalmeediast ning on paraku kandunud üle ka päris ellu: akadeemilise edu kultus, iluideaalid, lapsevanemate surve teha kõike „õigesti“, auahnust õhutav töökultuur jne. Mida rohkem näiliselt ideaalset elu enda ümber näeme, seda enam veendume, et oleme ka ise õnnelikud ja edukad vaid siis, kui saavutame endale seatud ideaalid. Päriselt toob taoline kollektiivne hoiak aga kaasa ebakindluse ja pideva rahulolematuse: alati jääb midagi puudu. Põlgame iseenda puudusi, seda, mis teeb meist inimesed. Kuidas leppida ebatäiuslikkusega ja elada iseendaga rahujalal? Raamatu autor Thomas Curran, samuti hingelt perfektsionist, on selle teekonna läbi teinud ja teab, et perfektsionism ei ole muud kui paradoks, saades ajapikku paljude meie hädade allikaks. Ühena vähestest maailmas on ta teemat ülikooliprofessori rollis süvitsi uurinud ning selgitab, kust täiuseihalus alguse saab, miks see on negatiivne mõtteviis ja kuidas võiks kultuuriruum areneda paremuse poole, kui lubame endil käiku aeglustada, tagasi minna või lausa ebaõnnestuda.