Raamat, mille avad, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ I osale. See on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba järgmine raamat. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele. Teises köites leiavad käsitlust näiteks Palmse, Maardu, Malla, Rogosi, Vormsi, Hiiu-Suuremõisa, Kolga, Albu, Sagadi, Purdi, Võisku, Mäksa, Käru, kokku umbes 30 mõisat. Tegemist on väga mahuka, rohkete illustratsioonidega ning kaunilt kujundatud suureformaadilise raamatuga.

Pilgrimi kirjastuse originaalraamat “Meie inimesed” on raamat Eestile ja Eestist. See ingliskeelse paralleeltekstiga teos on kaunis kingitus nii igale Eesti inimesele kui ka meie külalistele. Raamat jutustab meie endi suu läbi lugusid meist, kes me siin väikesel maal kõrvuti elame, tuletades meelde, kes me oleme ja mida oma olemises oluliseks peame. Selle raamatu kaante vahel on ligi poolesaja inimese mõttepildid oma kodust. Vahetud, ausad ja emotsionaalsed. See raamat ei püüa anda eestlastest koondportreed, näidata statistilist summat kõige erinevamatest maailmapiltidest. Oma loo räägib nii 82-aastane laulumemm, 9-aastane koolijüts kui ka kasahhi juurtega õpetajanna. Iga lugu on erakordne, iga lugu on väärt kuulamist. Ladusate esseede asemel on siin ausad mõttepilved. Just nii rabedad, järsud või õrnad, nagu on rääkijale omane. Ilma puäntide ja ilukirjanduslike vinjettideta. Hääled, lõhnad, pildid ja sõnad, mis kasvanud hinge sisse. Mis on eestlases, mida teistes ei ole? Raamatust koorub tõde, et eestlastel on küll veel iseloomujooni ja oskusi, mis aitavad edasi kesta ja eristuda. Leia ennast „Meie inimestes”.

Kõrtside ja hobupostijaamade arhitektuuri ajaloo kohta on varemalt ilmunud küll rida artikleid üldteostes ja ajakirjades, ülevaatlikum eriteos meil aga puudub. Autor loodab, et käesolev raamat aitab seda lünka mõnevõrra täita.