August 1991. Eesti rahva saatus ripub juuksekarva otsas. Kolm aastat kavalat ja kavakindlat laveerimist Moskvas ja julgeolekuvõrkudes ning eesti rahva äratamist ähvardab lõppeda meie juhtide arreteerimise ja vangistusega. Okupatsioonivõim on rakendanud ulatusliku diversiooni putšiga Moskvas. Valitud on selle uued käsilased Leedus ja Lätis. Kes on meie planeeritud juht? Reportaažilikus laadis meenutusteraamat annab ülevaate neist pingelistest päevadest ja öödest Tallinnas, Põlvas, Tartus, Haapsalus, Hiiumaal, Riias, Vilniuses, Moskvas, Foroses, Stockholmis, USA juhtkonnas. Autor, kes tegi kogu iseseisvumistee kaasa tippajakirjanikuna, annab ülevaate augustipäevadest läbi oma tähelepanekute ning intervjuude asjaosalistelt endilt

Pühendatud aatelistele kaitseliitlastele Tartu linna esimese Kaitseliidu allüksuse loomisest ja järjepidevusest. Annab hea ülevaate, kuidas malevkond üldrahvalikus riigikaitses osales ning järjekindlalt kaitseliitlusse panustas.

Pilgrimi kirjastuse originaalraamat “Meie inimesed” on raamat Eestile ja Eestist. See ingliskeelse paralleeltekstiga teos on kaunis kingitus nii igale Eesti inimesele kui ka meie külalistele. Raamat jutustab meie endi suu läbi lugusid meist, kes me siin väikesel maal kõrvuti elame, tuletades meelde, kes me oleme ja mida oma olemises oluliseks peame. Selle raamatu kaante vahel on ligi poolesaja inimese mõttepildid oma kodust. Vahetud, ausad ja emotsionaalsed. See raamat ei püüa anda eestlastest koondportreed, näidata statistilist summat kõige erinevamatest maailmapiltidest. Oma loo räägib nii 82-aastane laulumemm, 9-aastane koolijüts kui ka kasahhi juurtega õpetajanna. Iga lugu on erakordne, iga lugu on väärt kuulamist. Ladusate esseede asemel on siin ausad mõttepilved. Just nii rabedad, järsud või õrnad, nagu on rääkijale omane. Ilma puäntide ja ilukirjanduslike vinjettideta. Hääled, lõhnad, pildid ja sõnad, mis kasvanud hinge sisse. Mis on eestlases, mida teistes ei ole? Raamatust koorub tõde, et eestlastel on küll veel iseloomujooni ja oskusi, mis aitavad edasi kesta ja eristuda. Leia ennast „Meie inimestes”.

Julia Klaar oli üks neist, kes 1944. aasta septembris Eestist põgenes. Tema otsuse ja teekonna erakordsus seisnes selles, et võitlust ellujäämise eest pidi ta pidama mitte ainult enda, vaid ka oma viie lapse nimel, kellest vanim oli kolmteist ja noorim kolm aastat vana. Nälg ja haigused saatmas, mindi läbi Saksamaa, Tšehhi põrgu ja Poola ning jõuti Rootsi. Julia Klaari mälestusi täiendavad oma tähelepanekutega pojad Enno ja Mati Klaar.