Raamat räägib sellest, kuidas ettevõtted võivad organiseerimises uuele tasemele jõuda.

Jeremy Rifkin on neljateistkümne majanduse üldisi trende, teaduse- ja tehnika arengu küsimusi ning kultuuriprobleeme käsitleva raamatu autor. Samuti on ta Washingtonis asuva Majandustrendide Sihtasutuse president. Esimene eestikeelne raamat biotehnoloogiast. Rifkin on kõige püsivamalt kritiseerinud geenitehnoloogia rakendusi erinevates elusfäärides. Raamat annab rikkalikele näidetele tuginedes põhjaliku ülevaate biotehnoloogia praegusest olukorrast. Olles veendunud, et infotehnoloogia ja biotehnoloogia koosmõjul muutub totaalselt inimeste elukorraldus, väljendab Jeremy Rifkin siiski kahtlust, et meie praegused teadmised on liiga vähesed hindamaks geneetiliselt muundatud organismide ja insenergeneetika ning geeniteraapia mõju. Seetõttu hoiatab ta nende kiire rakendamise eest. Tema arvates tuleb põhirõhk asetada geeniuuringutele, et jõuda kriitilise tasemeni molekulaarbioloogiliste mehhanismide ja geenifunktsioonide ning -koostoimete tundmaõppimisel.

20. sajandi üheks suurimaks juhtimise teooria liidriks peetakse Peter F. Druckerit. Võib julgelt väita, et Drucker leiutas juhtimise kui teadusharu 1950ndatel, muutes selle tol ajal ignoreeritud distsipliini vajalikuks institutsiooniks tänapäeva ettevõtluses. Oma uues raamatus "Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks" vaatleb Drucker sotsiaalseid ja majanduslikke muutusi 21. sajandi ühiskonnas ja kuidas juhtimine - mitte valitsus ja mitte turg -- peaks uutes oludes orienteeruma. Drucker nimetab perioodi, milles me praegu elame, Sügavaks Üleminekuks (profound transition), kus muutused on veel radikaalsemad kui need, mis kerkisid esile 19. sajandi keskel teise tööstusrevolutsiooni ajal või need, Teise maailmasõja ja sellele järgnenud depressiooni ajal tekkinud strukturaalsed muudatused. Juhtimise teooria meister, vaadates tulevikku, analüüsib jõudusid, mis mõjutavad ühiskonda ja majandust ning kirjeldab kuidas organisatsiooni struktuur peaks muutuma, et nendest muutustest lähtuvaltr edukalt käituda. "Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks" pakub juhtimise kesksete teemade kohta uusi ja revolutsioonilisi ideid ning perspektiive. Raamatus arutleb autor juhtimise uusi paradigmasid -- kuidas need on muutunud ja kuidas nad muudavad meie arusaamu juhtimise praktikast ja põhimõtetest. Drucker analüüsib strateegia uusi realiteete, näitab kuidas olla juht muutuste perioodil ja seletab "uue inforevolutsiooni" olemust ja selle juhtimisele. Samuti vaatleb ta nn. teadmustöötaja (knowledge worker) tootlikkust ja näitab, et suurema tootlikkuse saavutamiseks on vaja muuta inimeste ja organisatsioonide peamiseid hoiakuid ja töö enda struktuuri. Peter Druckeri raamatud on olnud rahvusvahelised bestsellerid ja tähised juhtimise teooria arenemisel (kokku peaaegu 30 raamatut!). Peale raamatute kirjutamise on ta olnud väga edukas õppejõud paljudes USA tunnustatud ülikoolides (20 aastat New Yorki Ülikooli Graduate School of Business juhtimisteooria professor). Alates 1971. aastast on ta ühiskonnateaduste professor Claremont Ülikoolis California osariigis, mille MBA programm kannab nime -- Peter F. Drucker Graduate School of Management.

Aina suuremaks paisuvat ettevõtet kipub ühel hetkel organisatsiooniline jäikus tabama ja nii jääbki algusaegade innovaatilisest särast vaid kahvatu vari järele: uuendused loovad soodsa pinnase kasvuks, mis definitsiooni järgi tähendab suurenemist, muutes uuendamise nõnda veelgi raskemaks. Paradoksaalsel kombel paisub koos kasvuga ka vajadus uuendada, sest konkurents surub armutult peale: nad kas püüavad sind kopeerida või millegi veelgi võimsamaga pikali joosta. See on nagu koormustest, kus meedikud lisavad jooksulindile kiirust juurde nii pea, kui hakkad end piisavalt mugavalt tundma. Firmade tüüpiliseks "surma" põhjuseks on võimetus pidada sammu uuendustega, millele nad ise on oma kõrghetkel hoo sisse lükanud. Saatuslikuks saanud "haigusteks" on inerts ja bürokraatia, riskitaluvuse kadumine, hirm olemasolevate toodete kannibalismi ees, jäigalt juurdunud arendusprotsessid, vanadest ärimudelitest pimesi kinnihoidmine, liigne puudulike finantsmõõdikute usaldamine ja juhtimise lühinägelikkus. Hüpotees, et ka suuremad organisatsioonid võivad uuenduslikud olla, on pakkunud Gary P. Pisanole pikki aastaid rohkelt tegevust. Nii tema kui ka teiste teadlaste tööd on viinud järeldusele, et eduka uuendamise aluseks on strateegia, korralduslike süsteemide ja kultuuri kombinatsioon, mille loob õige juhtimine. "Ettevõtte loov arendamine" uurib, kuidas organisatsioone teisiti kujundada ja juhtida, et nende uuenduste elluviimise võimekus ei väsiks.