Raamat annab lühikese ülevaate Eesti ajaloost kaheteistkümne ja poole aastatuhande jooksul, alates mannerjää kadumisest kuni tänase päevani. Lähtutud on eesti rahva kui peategelase ajaloost, kusjuures käsitluses on arvestatud ka naaberrahvaid ning vallutajaid ja valitsejaid. Ei ole üritatud esitada järjepidevat jutustust, vaid tähelepanu on koondatud Eesti poliitilise ajaloo ja kultuuriloo huvitavamatele küsimustele, mis lubavad ja vajavad jätkuvat arutelu ning pakuvad võimalusi uuteks lähtekohtadeks. Rahvusliku kallakuga väärtushinnangud on ühildatud range kriitilise teaduslikkuse nõudega.

Teos räägib sellest, kuidas Eesti ja Soome uuesti teineteise leidsid ning milline paistis meie taasiseseisvumine Soomest vaadatuna. Aeglane, kuid kindel kontaktide taastumine, uued lõuna ja põhja tee kulgejad, Eesti tõus laulvas revolutsioonis – kõik see moodustab raamatu sisu. Mida me teadsime teineteisest 1950. või 1960. aastatel ja sealt edasi? Kuidas info liikus ja kes olid need soomlased, kellel oli Eesti meeles ka siis, kui läbikäimine oli katkenud? Raamat üritab neile küsimustele vastata. Lennart Meri tegevus "eksiilvälisministeeriumis" Mariankatul 1991. aasta augustis moodustab raamatus omaette peatüki, nagu ka pingeline ülesehitustöö – suursaatkonna taasloomine meie endises saatkonnahoones Kaivopuistos. Eestlastele peaks huvi pakkuma ka meie oma lähimineviku meenutamine, kahekümne aasta taguste sündmuste objektiivsusele püüdlev käsitlus. Raamatus on hulgaliselt varem avaldamata haruldasi fotosid.

Julia Klaar oli üks neist, kes 1944. aasta septembris Eestist põgenes. Tema otsuse ja teekonna erakordsus seisnes selles, et võitlust ellujäämise eest pidi ta pidama mitte ainult enda, vaid ka oma viie lapse nimel, kellest vanim oli kolmteist ja noorim kolm aastat vana. Nälg ja haigused saatmas, mindi läbi Saksamaa, Tšehhi põrgu ja Poola ning jõuti Rootsi. Julia Klaari mälestusi täiendavad oma tähelepanekutega pojad Enno ja Mati Klaar.

Raamat on kronoloogiliseks jätkuks 1973. a. ilmunud "Mälestustele". Käesolev jutustus katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri poolt ühiselt ettevõetud riigipööre. Jutustus lõpeb 22. septembriga 1944, mil autor saabus põgenikuna Eestist Saksamaale. Selle lühikese aja vältel toimus Euroopa riikide elus olulisi muudatusi ja 1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda. See kõik ei jätnud riivamata Eesti riigi, rahva ja ka autori isiklikku elu. Vastavalt sellele on mälestused jagatud nelja ossa: Vaikiv ajastu, Nõukogude esimene okupatsioon, põgenikuna Saksamaal ja saksa mundris ning Eesti Omavalitsuse aeg.