Jürgensteini "Minu mälestused" I-II võeti ilmudes väga hästi vastu. Tollane arvustus väitis, et "ladusas, kujukas jutustuses autori isikliku elu sündmuste raamis esitatakse rikkalikku materjali ja andmeid meie lähema mineviku olude ja nähtuste valgustamiseks, eriti eesti haridus- ning poliitikaelu sündmuste selgitamiseks ja nende arenemist edendavate või takistavate tegurite ja isikute iseloomustamiseks." Esimese Saksa okupatsiooni aja lõpuni ulatuvad mälestused ilmuvad uustrükis esimest korda.

Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Debora Vaarandi mälestused on kirja pandud väga haaravalt, lisaks rohkelt fotosid. Kirjanik Ülo Tuulik on Debora Vaarandi kohta kirjutanud: "Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on. Hea inimene kurjadelgi aegadel."

Rein Otsasoni kolm elu. Three Lives of Rein Otsason. 88-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat (eesti ja inglise keeles),

See on raamat koolielust õpetajate silme läbi. Meenutavad ja jutustavad 16 õpetajat. Nende hulgas on koolijuhte, aasta õpetajaid ja lihtsalt õpetajaid. Nad õpetavad või on õpetanud Eesti eri paikades, Tallinna ja Tartu koolidest väikeste maakoolideni. Varaseimad mälupildid puudutavad eelmise sajandi keskpaika, enamasti vaadeldakse sajandi lõpukümnendeid, aga jõutakse ka vahetusse tänapäeva. Räägitakse koolirõõmust, ei vaikita muredest ega kooli probleemidest. Otsitakse vastuseid küsimustele, missugune on meie kool, mis on teda heitlikus ajas hoidnud. Elulugude valik on tehtud ümmarguselt paarisaja õpetaja tekstide alusel, mis on kogumistöö jooksul kirjandusmuuseumi elulookogusse laekunud.