Kirjaniku loomingu paremikku kuuluv romaan «Naiste paviljon» (1946) on taas Hiina-aineline. See on suure ja jõuka, vanu tavasid austava hiina perekonna lugu. Väärikas, haritud, naiselik, kõigi poolt austatud ja armastatud pereema madam Wu, nelja poja ema, otsustab 40-aastaseks saanult võtta majja konkubiini, noore naise oma mehele. Oma elu teise poole tahab ta elada iseendale. Ja tema ellu tuleb suur armastus...

"Suits" (1867) ja "Uudismaa" (1877), suure vene kirjaniku viimased romaanid, mis kujutavad endast otsest reageeringut tsaari-Venemaal pärast 1861. a. reformi valitsenud olukorrale, erinevad tema varasematest teostest ulatuslikuma publitsistika ja satiiri kasutamisega.

Selles raamatus on kõike: on kirglik ja kaunis armastuslugu; on isa ja tütre kohtumise lugu; on 20. sajandi alguse kirurgia hirmutav lugu; on lennumasina ehitamine; on ka mitu mõrva, mis lõpuni jäävadki lahendamata ja võimaldavad lugejal mõistatada. Kuigi ma olen võrdlemisi nõrganärviline ja verised kohad jätan tavaliselt vahele, siis selles raamatus lugesin kirurgi operatsiooni – ja haavade kirjeldused kõik läbi. Tegevus toimub möödunud sajandi esimeses pooles Manilas, Lissabonis ja Los Angeleses.

Teose «Justine ehk Vooruse õnnetused» peategelaseks on noor pankuritütar, kelle vanemad pankroti järel surevad. 12-aastane Justine ja tema 15-aastane õde Juliette peavad nüüd maailmas ise hakkama saama. Õdede iseloom ja välimuski on vastandlik: Justine on tagasihoidlik, õrn ja ingellik, Juliette aga koketeeriv ja paheline. Õdede teed lähevad romaani alguses lahku: Juliette´ist saab tänu kuritegudele ja prostitutsioonile krahvinna Lorsange, vooruslikku Justine´i tabavad kannatused, mida Sade oma teose lehekülgedel kirjeldab.