„Klaasist tüdruk“ on taanlanna Karin Dyhri dokumentaalromaan intsestist ja selle mõjudest nii lapse- kui täiskasvanueas. Raamatus on Karin endale Ida nimeks pannud. Ida elab pealtnäha idüllilises peres, kus toimuvad ühised muusikaõhtud ja intellektuaalsed vestlused, kuid Ida jaoks kukub see perfektne kaardimaja öösiti kokku. Armastavast päevaisast saab julm väärkohtleja. Raamat valgustab põhjalikult intsesti olemust ja selle ränki mõjusid nii lapseeas kui ka hiljem täiskasvanuna. Karini kogemus tõestab, et kui traumaga piisavalt tööd teha, on olemas lootusekiir tervenemisele ja helgemale tulevikule. Karini kaitseingliks – kui nii võib öelda – osutub psühhiaatriahaigla osakonnaõde Jan Nielsen, kes raamatus on Kim. „Ta on kõige andekam ja armastusväärsem terapeut, kes mul kunagi on olnud,“ ütleb Karin. Seksuaalne väärkohtlemine on universaalne kuritegu, millel pole tegemist rahvuse ega riigiga. Kõik, kes on seda kuritegu kogenud, saavad Idaga samastuda. Raamat ei ole kerge lugemine, kuid annab samas lootust, et on võimalik terveneda ka nii raskest traumast. Loodetavasti leidub Eestiski Kimi-suguseid terapeute ning tegutsevad ka tugigrupid, kus kindlasti aidatakse. Karin Dyhr ütleb ise julgustuseks: „Tahan julgustada teisi intsesti üle elanuid ja nende abilisi, asjaajajaid, abikaasasid, lapsi. Sellest on võimalik välja tulla, saada terveks, isegi pärast raskeid sümptomeid ja süngeid diagnoose. On võimalik mitte ainult ellu jääda, vaid ELADA. Võib-olla paljude armidega, nii nähtavate kui nähtamatutega. Ent täisväärtuslikku, head elu, mis ei hõlma needuse edasi kandmist järgmisele põlvkonnale. Aga selleks on abi vaja. Ma ei usu, et keegi selle ülesandega üksi hakkama saaks.“ Kirjanik Sass Henno soovitab raamatut “Klaasist tüdruk”: “Kui ma saaksin, siis ma teeks selle raamatu lugemise kohustuslikuks kõikidele lastega tegelevatele spetsialistidele, psühholoogidele, õpetajatele, sotsiaaltöötajatele, politseinikele. Kõigile, kes igapäevaselt puutuvad oma töös kokku traumeeritud lastega.”

Maailm muutub kiirelt ja meie koos sellega. Kõige muu kõrval muutuvad ka inimsuhted. Kuidas aru saada, milline see inimene on, kes su ellu tuleb? Kas ta jääb su kõrvale pikaks ajaks või lahkub sama kiiresti, kui tuli? Mida teha selleks, et mitte langeda koduvägivalla ohvriks ja kui see on juhtunud, kuidas sellest pääseda? Kuidas pärast lahkuminekut leida jõudu, et eluga edasi minna, ja mitte kaotada usku, et igaühe jaoks on olemas keegi, kes päriselt armastab? Vastusevariante neile ja paljudele teistele küsimustele see raamat pakubki. Kõigis vastustes kumab muu hulgas üks ühine soovitus: armasta ennast ja ole see, kes sa oled. Kui sa ise ennast ei armasta, miks peaksid siis teised seda tegema. Alexis Varnum on kanaldaja ja nägija ehk see, kellega ja kelle kaudu räägib universum. üle kümne aasta on ta Facebookis jaganud teistega talle tulnud informatsiooni. Alexise esimene raamat “Uus reaalsus. Kuidas tulla toime muutuva maailmaga” ilmus 2021. aastal.

Rahvasuu naljatab, et Jumal, kes oli maailmaloomise protsessis mehe valmis meisterdanud, silmitses teda hetke ja mõtles: „Ma suudan paremini.“ Ning tegi naise.
Väeline naine on jumaliku loomingu kauneim meistritöö. Kuidas aga elada oma elu selliseks, et jumalik läte naises ei kuivaks, et sära aastatega ei tuhmuks, vaid väge tuleks vanusega juurde? Et sellest väest saaks toitu enesehinnang, mis on kõikide suhete aluseks? Selline elu on kunst.

Naise süvamaailma allhoovuseid, mis juhivad ta mõtlemist, tundmusi ja käitumist, võib kutsuda naise arhetüüpideks. Eluterved arhetüübid muudavad naise väeliseks, variarhetüübid kahandavad ta väetiks.

Arhetüübid – Tütarlaps, Armastaja, Perenaine ja Kuninganna – avalduvad naise elu erinevates tahkudes. Tütarlaps toob naise ellu emotsionaalsuse, elurõõmu, mängu ja liikuvuse, tantsu ja spordi. Sensuaalse Armastaja abil astub naine füüsilisse kontakti mehega. Perenaine kannab naise elus hoolt tema perekondlike suhete, koduhoiu, puhtuse ja enda sisemise maailma hoidmise eest. Kuninganna ilmneb suhetes välismaailmaga, oma väärtuse teadmises ning oma seisukohtade selges ja julges avaldamises.

Arhetüüpide palett on igal naisel sünnihetkel olemas, see on justkui tema Ürgnaise kood, mis peaks tagama täisverelise elu. Paraku juhtub elu käigus sageli, et naine hälbib elutervetest arhetüüpidest variarhetüüpide küüsi. Temas on eluterve arhetüübi energiat kas liiga vähe või vastupidi, liiga palju.

Mis on need põhjused, miks naine kaotab kontakti väeliste arhetüüpidega? Milliseid arhetüüpe mehed suhetes naistega otsivad? Milliseid arhetüüpe vajab naine suhete õnnestumiseks? Millised variarhetüübid toovad garanteeritult kinnijäämise negatiivsetesse emotsioonidesse?

„Naiseks olemise kunst“ viib lugeja naise psüühika inglite ja deemonite – arhetüüpide ja variarhetüüpide – juurde. Lootuses, et varjupoolte teadvustamise ja elutervete arhetüüpide väljendamise kaudu saab naine uurida end uuest vaatevinklist ja parema kunstilise tulemuse nimel ehk muuta oma elu.

Suhete mõistmiseni jõudnud on tegelikult jõudnud ka elu põhitõdede mõistmiseni ning seeläbi rahuloluni enda ja maailmaga. Suhtesõlmedes viseldes jooksevad pusasse ka muud elu olulised niidid. Või tegelikult – kas üldse ongi mingit muud elu? Elu, mis ei põhineks suhetel kellegiga, olgu või sinu suhtel sinu endaga? Lähisuhteid samastatakse seksiga. Mis on see, mis teeb seksist meie suhete sünonüümi ja miks me tegelikult peame seksi oma elus nii oluliseks? Miks tundub olevat nii raske jõuda tõelise armastuseni ning mis seisab minu ja mu soovi vahel armastada ja olla armastatud?

Pikaajaline naisteajakirja peatoimetaja ja erinevate vaimsete teadmiste uurija Inga Raitar on läbi isiklikel kogemustel põhinevate äratundmiste jõudnud suhete mõistmises väga üllatavate järeldusteni.