Leo Kunnase (s. 1967) romaan "Sõdurjumala teener" võitis 2000. aasta romaanivõistlusel II auhinna. Varem ilmunud lühiromaan "Kustumatu valguse maailm" sai 1991. aastal ajakirja "Looming" aastapreemia. Mõlemad lood viivad lugeja keskkonda, kus ei kehti meie harjumuspärase tavaelu reeglid, vaid toimub halastamatu võitlus nii iseenda kui ümbritseva maailmaga.

Madis Hindist (27. oktoober 1970-21. november 2001) jäi arvutisse maha romaani käsikiri pealkirjaga "Vaade merele". Tagantjärele selgus, et romaanist teadis kõige rohkem autori viieaastane poeg Joonas, kes oli vahel kirjutamise juures istunud.

"Teekonda Rahemäkke" võib lugeda mõningal määral "Loheja pilve" jätkuna – kordub juuditeema ja ka varasemast tuttavad tegelased. Samas on lisandunud vormiline mängimine, fragmentaarsus, eri vaatepunktide vaheldumine, ajaplaanide segunemine. Vaheldub ka fiktsioon ja isiklikud lapsepõlvemälestused, lugu saadab iselaadne müstiline alatoon. Pilteri tekst on intensiivne ja kaasahaarav, mälestuspildid on selged ja detailsed. Oma kirjutusviisilt Pilter on eesti kirjanduses erandlik, esilekerkiv ja vaieldamatult nauditav.

Hollandlasest kamraad, tõupuhas dutch, ei saanud jõuluõhtuks koju, sest tal polnud õiget lugu. Ei osanud vastata Tel Avivi lennujaama ametniku küsimusele: „Miks te sündisite Jakartas?“ Lennuk väljus enne, kui relevantne lugu leiti. Kui nüüd ivake järele mõelda, siis jäi tal üks lugu hoopiski üle. Nõelas vastuseks idiootsele küsimusele, et miks Jeesuslaps Petlemmas sündis? Ise küsis, ise vastas, ikkagi jõuluaeg ja Jordani kaldad lähedal ka. Poleks suud laiutanud, küllap oleks lennukile jõudnud. Ainult õiged lood aitavad koju… Inimesed lähevad oma lugude nägu, puuduva ja liigse loo kokkupuutest sündis kolmas, mille läbi Tel Avivi takerdunud Lendav Hollandlane üldse meenubki. Jutud liituvad inimese triipkoodiks, lugudega kolatakse iseendas ja iseendasse, lood teevadki viguri nimega mina.