Lugu Eestimaa naisest, kes võtab end töölt vabaks, et teha vaid seda, mida tegelikult tahab. Nii abistab ta põhumaja ehitamisel, müüb Pärnus keraamikat, sorteerib Austraalias postkaarte, sukeldub Lõuna-Hiina meres, seikleb Malaisias ja Laoses ning proovib ära taluelu Võrumaal.

Üks tuntumaid eesti arhitekte ning ruumi- ja mööblikujundajaid Edgar-Johan Kuusik sündis 22. veebruaril 1888. a. Tartumaal Valgjärve valla Pikajärve mõisa valitseja pojana. Ta õppis aastail 1899-1906 Tartu reaalkoolis ning lõpetas 1914. a. Riia Polütehnilise Instituuudi arhitektuuriosakonna. Ta oli üliõpilaskorporatsiooni Vironia liige. Kuusik oli Esimese maailmasõja ajal Põhjarindel rindelähedaste teede ehitajate lendsalga töödejuhataja ja tegi kaasa Tallinna merekindlustuse ehitustöödel. Vabadussõjas osales ta 1918-1920 vabatahtlikuna soomusrongil ning ratsapolgu kuulipildurrühmas, võttis osa paljudest lahingutest ja sai lipniku aukraadi. Aastail 1922-1937 töötas ta vabakutselise arhitektina, seejärel Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonna arhitektina ja Tallinna Ohvitseride Keskkasiino projekteerimise büroos. Pärast sõda oli Kuusik Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi ja Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud. Aastail 1950-1952 oli ta "kodanlikus natsionalismis" süüdistatuna Eesti Nõukogude Arhitektide Liidust välja heidetud. Tema tuntumaid töid on Tartu Tamme aedlinna planeerimiskava, Tallinna kaitseväe kalmistu planeerimiskava ja mausoleum, kunstihoone Vabaduse väljakul (koos A. Soansiga), nn. kindralite maja Gonsiori tänaval ja Ohvitseride Keskkogu hoone Sakala tänaval. Eesti Vabariik on teda tunnustanud Vabadusristi II liigi 3. järguga, Eesti NSV-s omistati talle teenelise arhitekti aunimetus. Edgar-Johan Kuusik suri 3. augustil 1974 Tallinnas.

"Kõuepilvede saatel" on mõnikümmend mälestuskildu nähtust, kuuldust ja kaasaelatust ajavahemikus 1921–1939. Need on seotud peamiselt kaastööga ajalehtedele ja kutselise ajakirjaniku tegevusega toimetuse laua taga. Sadade isikutega – osa neist meie tookordse avaliku elu tegelased nii poliitilisel kui kultuurilisel alal – on ajakirjaniku kutsetöö viinud mind kokkupuutumisse ja mõndagi sellest on talletunud mälu varamusse. "Saatuslikus kolmnurgas" on jätkuna teosele "Kõuepilvede saatel" kogu sündmusküllaseid mälestusi baaside-ajast kuni autori Eestist lahkumiseni 1944. aastal. Autoril on tulnud läbida keerulisi olukordi olles jälitatud nii NKVD kui ka Saksa SD poolt. Ta jutustab hulga avalikkusele seni tundmata juhtumeid tolleaegse meeleolu värvikalt joonistatud taustal. Teoses esineb üle saja nime, osa neist meie avaliku elu tegelasi. Kõiki on vaadeldud ning hinnatud Eesti iseseisvuse vaimus tegeleva isiku aspektist, püüdes nende käitumist ka inimlikult mõista. "Läbi varemete" jätkab Raag oma mälestusi, seekord aastatest 1944–1949, alates meresõidust Saksamaale ja elust seal, käsitledes peamiselt laagrielu mitmes põgenikelaagris, lõpetades lahkumisega USA-sse. Aine on jaotatud viiekümnesse eri peatükki, see sisaldab rohkesti autentset materjali, käsitledes laagrielu igapäevaseid sündmusi ja nende juhtimist, võimude skriinimisi, venelaste külaskäiku, eestlaste kultuurilist isetegevust – ajakirjanduse organiseerimist, laulukoore, kirjandusvõistlusi, näitusi jne. Terava pilguga nähtuna, värvikalt kirjeldatuna libiseb meie silme eest mööda see aeg nagu vana, juba ununenud film.

Enn Vetemaa "Tuul Olümposelt tuhka tõi..." kujutab endast kahevaatuselist ohudraamat. Meie sajandil, tänu teaduse edusammudele, on spordist saamas keemikute võidujooks. Tervise andmise asemel võib sport selle hävitada. Peale sporditeemade vaatleb autor draamas vastutuse, spordieetika ja -filosoofia küsimusi.