Nad kohtusid ühes okupeeritud Pariisi kohvikus. Naine oli kahekümne ühe, mees kuuekümne kahe aastane, üks algaja kunstnik, teine tuntud kunstigeenius. Nad armusid. Francoise Gilotist sai Pablo Picasso modell, armuke, viies elukaaslane ning kahe lapse ema. Oma memuaarides dokumenteerib Francoise Gilot nende kümme aastat kestnud kirgliku, ent konfliktiderohke armastusloo nii, nagu suudab üksnes naine, kes on tuttav ka mehe elu intiimse küljega ega soovi seda enda teada jätta. Raamatu ilmumise vastu otsis kõigi poolt lugupeetav Pablo Picasso abi isegi kohtust.

Ants Laikmaad kunstnikuna teavad kõik, kuid kirjamehena üpris vähesed. Tema kirjanduslik pärand on laiali pillatud paljude ajalehtede ja ajakirjade veergudele mitmete aastakümnete jooksul. Kuid see pole sugugi vähem huvitav kui tema kunstiline looming. Millest ta siis on kirjutanud? Kõigepealt on ta Vilde kõrval meie viljakamaid ja kaalukamaid reisikirjanikke. Mõlemad olid kaasaegsed ja mõlemad suured matkajad - küll vabatahtlikult, küll sundkorras. Ja mõlemad on osanud maailma näha oma silmadega ja kirja panna oma sulega. Laikmaa pole kirjeldanud ainult kaugeid maid, vaid niisama huvitavalt ka oma kodunurka, seal elanud inimesi ja nende tegemisi. Ta on jäädvustanud huvitavaid rahvatüüpe mitte ainult joone ja värviga, vaid ka kirjasõnas. Ta on sõna võtnud aktuaalsete päevaprobleemide kohta, polemiseerinud, rünnanud ja ennast kaitsnud ja kirja pannud mälestusi oma vaheldusrikkalt eluteelt. Ott Kangilaski. Raamat on illustreeritud rohkete mustvalgete fotode ja värvitahvlitega Laikmaa loomingust.

Prantsuse kunstniku Paul Gauguini (1848-1903) ebatavaline ja äärmiselt traagiline elukäik, erakordselt rikas ja mitmepalgeline loominguline pärand (maal, skulptuur, autobiograafiline teos "Noa-Noa" jms.) on ajendanud kirjutama raamatuid nii kunstniku loomingu kohta kui ka puht ilukirjanduslikke teoseid. Maalitud lõuendid, mis kutsusid esile omaaegsete kunstihuviliste hulgas nii kiitus- kui ka laidusõnu, mõjuvad nüüdisajalgi sügavalt ja emotsionaalselt. Inglise kirjanik William Somerset Maugham (1874-1965) oma romaanis "Kuu ja kuuepenniline" (1919), mis tõi raamatu autorile suure kuulsuse, jutustab tagasihoidlikus kiretu vaatleja maneeris maalikunstnik Charles Stricklandi keerulisest käekäigust. Teose sündmustiku põhifaktid on võetud autodidaktist prantsuse kunstniku Paul Gauguini biograafiast, kust autor on teose kirjutamiseks ilmset inspiratsiooni saanud. Piiritust loomisihast tingitud ja küllaltki kalli hinnaga langetatud otsus ennast küpses elueas jäägitult maalikunstile pühendada, loobumine eduga kroonitud börsimaakleriametist, lahtiütlemine majanduslikust kindlustatusest, varaka mehe soliidsest seltskondlikust positsioonist, lahkuminek perekonnast ja põgenemine Euroopa tsivilisatsiooni eest Lõunamere troopilisele saarele -- Tahiitile, kus kunstniku varasest noorusest saadik kaasaskantud unelmad, lõunamaise looduse erksad ja põletavalt lõõmavad värvid, tsivilisatsioonist puutumata looduslapsed ja nende elulaad ajendasid looma ohtralt lõuendeid, millel on kunstniku loomingu hulgas kõige suurem väärtus ning mis rajasid uusi teid kunstis ja purustasid akadeemilisi kaanoneid, -- kõikidel nendel faktidel on otsene seos Paul Gauguini eluloo ja loomingulise käekäiguga. Romaanis "Kuu ja kuuepenniline" on Maugham vastandanud ohjeldamatu, ent loomisinstinkti ees jõuetu oleva kunstniku väikekodanlastele, kes ei ole võimelised mõistma suurt kunsti ega tõelist ilu. Sest kunstiloomingu maailm ja kodanliku praktitsismi ning kaine arvestuse maailm asuvad teineteisest niisama kaugel kui kuu ja kuuepennine münt. Raamatus on toodud kaheksa reproduktsiooni Gauguini loomingust.

Igal rahvusel on oma aiaideaal. Itaallased rajasid oma villade aiad juba Rooma keisrite aegadel Vahemere kallaste mägistele nõlvadele. Kuulsuse saavutasid nende renessanssajastu terrassaiad, kus igihaljastest taimedest musterparterid, skulptuurid ja kõige imepärasemad vesiehitised veel tänaseni külastajaid vaimustusse viivad. Itaallaste ideaaliks oli luu aed, mis poleks aldis aja muutumistele. Voolata ja muutuda võis seal ainult vesi. … Missugune on eestlaste aiaideaal? Kas paganlikest esivanematest austatud püha salu või keskaegseste bürgerite ja vabameeste roosiaed või hoopis mõisa kunstkärnerite ja aiapoiste hooldatud iluaed ja park? Aiakunst, kõigist inimkätega loodud kunstiliikidest omapäraseim, süntees elusloodusest ja inimtunnetusest, on ühiskonnas leidnud ruumi edukaks arenguks vaid siis, kui teda on kaitsnud rahu ja väetanud jõukus. Teie ees on raamat mehest, kelle elu ja töö oli pühendatud aedadele ja parkidele. Tema tegevus siinses regioonis langes aega enne kahte viimast suurt sõda, kus rohkem kui kahesaja rahuaastaga oli aiakunst jõudnud õitsele puhkeda ja tänu Georg Kuphaldti taolistele entusiastidele maailmatasemele tõusta. Võib-olla ärgitab see raamat meid otsima ja leidma oma aiaideaali, vaatama lahtiste silmadega loodust ja elu enda ümber, mitte unustama seda, mida me kord juba olime saavutanud.