Eesti jõulukommete mõistmiseks tuleb neid tingimata võrrelda põhjamaa rahvaste sellekohaste kommetega. Palju meie jõulukombeid võiksime nimetada rahvusvahelisteks, vähemalt põhjamaal. Jõulukombed annavad meile pildi vanade eestlaste usu- ja komblusmaailmast. Ühestki muust pühast ei ole nii palju vanu kombeid säilinud kui just jõuludest; mitmed neist kommetest korduvad muilgi pühil. Jõulude kirjeldamisel ei ole mitte ainult pärisjõulude kirjeldusega piirdutud, vaid jõule nende laiemas mõistes arutatud, toomapäevast alates, nuudipäevaga lõpetades. Üldiselt olen püüdnud kombeid niipalju üles tähendada, kui neid leidub minu korjandustes ja Eesti Rahvaluule Arhiivis, aga niisama kirjanduses. Jõululaulud on käesolevast raamatust välja jäetud, samuti jõulumängud.

Monograafia "Eesti rahvavaibad" on nii mõneski mõttes erinev meie senisest rahvakunstipärandit käsitlevast kirjandusest. Eesti rahvakunsti uurimise ja laiemale lugejaskonnale tutvustamisega tegelevad etnograafid. Viimaste seisukohad on vajutanud selle ala kirjandusele ka oma erialalise pitseri. See väljendub muuhulgas rahvapärase terminoloogiaga seotud küsimuste erilises aktsenteerimises, tööriistade, töövõtete või dekoori nimetuste, samuti kommete ja tööprotsesside üksikasjalikus jälgimises meie maa kihelkondade või maakondade järgi. Samas jääb materjali ajalooline ja esteetiline analüüs tahaplaanile. Viimane raskendab aga suuremate kunstiajalooliste üldistuste tegemist.

Monograafia annab ülevaate eesti talurahva toidu arenemisest kuni käesoleva sajandi alguseni, tutvustab eesti talurahva vanemat toitu, selle tegemist ja söömist, aga ka tegijate ja sööjate tööd ning vaeva oma igapäevase leiva pärast. Raamat rahvatoidust peab huvi pakkuma nii toidu uurijatele, valmistajatele kui ka tehnoloogidele.

Käesolev raamat on Eesti rahvatantsuvaldkonnale üks erilisemaid. Seda tuntakse ka kui Toomi piiblit.