Tuntud näitekirjaniku ja biograafi Edvard Radzinski raamat püüab heita valgust kahekümnenda sajandi ühele kurikuulsamale diktaatorile, Jossif Stalinile. Tema raamat on ühtaegu tõsine ajalooline uurimus, põnevusromaan ja psühholoogiline analüüs. Radzinski ise on öelnud, et ta on mõelnud sellest raamatust terve oma elu ning tema isa unistas sellest surmatunnini. Oma isale, haritud ja demokraatiat hindavale inimesele, ongi ta pühendanud raamatu, mis püüab valgustada demokraatiast väga kaugel seisva verise türanni mõttemaailma.

Tema Majesteedi õuedaam Anna Võrubova mängis 20. sajandi alguse Venemaal olulist rolli. Ta oli keisrinna Aleksandra Fjodorova lähim sõbranna, ühenduslüli Venemaa viimase tsaari Nikolai II perekonna ja Rasputini vahel. Kaasaegsed on iseloomustanud teda kui keisrinnale piiritult ustavat lihtsameelset neiut, õelavõitu endine peaminister S. Witte aga kui kõige tavalisemat inetut ja rumalat Peterburi preilit, kes "sarnaneb võitaigna-kukliga". E. Radzinski, mitmete Nikolai II aega käsitlevate teoste autor, nimetab aga Anna Võrubovat otsesõnu "Euroopa hiilgavaima õukonna salajaseks käskijannaks". Käesolev väljaanne on huvitav just seetõttu, et see sisaldab kaks Anna Võrubova päevikut – esiteks võltsitud "Päeviku", mille tegelikud autorid on kirjanik Aleksei Tolstoi ja ajaloolane Pavel Štšogolev, ja õuedaami tõelised memuaarid pealkirja all "Lehekülgi minu elust", lisaks Anna Võrubova ülekuulamise protokolli Ajutise Valitsuse moodustatud Erakorralises Komisjonis. Vale-päevik on kirjanduslikult meisterlik ja fantaasiarohke teos, kirjutatud Venemaa viimase tsaari ning tema perekonna mustamiseks.

Riigikaitse ei ole raketiteadus või elementaarosakeste füüsika. See kolmekümnest ajakirjanduslikust artiklist kokku pandud raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale teadvustamaks Eesti riigikaitse võtmeprobleeme. Siin ei käsitleta ainuüksi probleeme, vaid pakutakse ka lahendusi.

Eesti Ajalehtede Liidu 2007. aasta parima arvamusloo autor.

Elmar Tambeki mälestused katavad ajavahemiku 1926–1944. Vahel põikab ta tagasi ka varasemasse aega, eeskätt alapeatükkides, kus ta kirjeldab oma täide läinud unenägusid. Ka toona oli üleloomulike asjadega tegelemine populaarne haritud seltskonnaski. Tambek oli tunnustatud kaardipanija ja ettekuulutaja, kuid mälestustes hoiab ta unenäod ja tegelikkuse rangelt lahus. Me võime Elmar Tambekit pidada ka üheks kõige pikema staažiga Eesti riigiametnikuks. Pagulasvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis Tõnis Kint nentis oma käskkirjas 1973. aasta detsembris: "Vabariigi presidendi kantselei töötab katkestamatult pädevuse alusel edasi. President K. Päts'i poolt ametisse nimetatud jur. Elmar Tambek'i juhtimisel." Kuni Tambeki surmani uut direktorit ei määratud. Tambeki pärast sõda Saksamaal alustatud mälestusi lugedes tuleb silmas pidada, et tema 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud poeg elas Eestis ja Tambek teadis seda, nagu ka enamlaste kommet vanemate patte laste kaela nuhelda.