„Küüslauk ja safiirid” on Ruth Reichli imemaitsev ja üleannetu ülevaade ajast, mille ta veetis inkognito restoranikriitikuna. Reichl teab, et selleks, et olla hea kriitik, pead olema anonüümne. Asunud nii ihaldusväärsesse ametisse nagu New York Timesi restoranikriitik, hakkab ta end maskeerima, et söögikohtades tema ümber ei lipitsetaks. Reichli spioonimängude puhul on eriti märkimisväärne, et ennast järjest uuteks tegelaskujudeks (kaltsakas blond Molly; boheemlaslik punapäine Brenda ja teised) kostümeerides tajub ta, et temas muutub ka muu, mitte pelgalt füüsiline välimus. Ruth avastab, kuidas muutunud välisilme võib sügavalt mõjutada inimese varjatud iseloomuomadusi, ootusi ja isusid.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

Elie Wiesel (1928–2016) oli Rumeenia juudi päritolu ameerika kirjanik ja õpetlane, kes pühendas oma elu holokausti mälestuste jäädvustamisele ning oli ülemaailmselt tuntud inimõiguste eestkõneleja. 1986. aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia. „Öö“ on Elie Wieseli isiklikel kogemustel põhineva triloogia esimene osa. Autor kirjeldab oma ellujäämist ja läbielamisi teismelisena Teise maailmasõja lõpuaastail. Lugu algab Sigheti linna juudi kogukonnas ning kulmineerub Auschwitzi ja Buchenwaldi kontsentratsioonilaagrite halastamatus tegelikkuses. Painava jutustuse võtab kokku valus tõde: kus puudub inimlikkus, seal jumal sureb. Originaali pealkiri La Nuit.

Veneetsia on maskide ja mõistatuste linn, kus kitsad tänavad ja käigud moodustavad gigantse labürindi, mis eksitab asjassepühendamatuid ja sisendab salapära. Niisama kütkestav kui tabamatu, kõigub linn ohtlikult balansseerides kestmajäämise ja lagunemise vahel. Arhitektuuriväärtused murenevad – vundamendid nihkuvad, ornamendid kukuvad küljest –, ehkki pingutused linna säilitamiseks on käimas. Langevate inglite linnas avab John Berendt, raamatu Südaöö hea ja kurja tundmise aias autor, mõistatuslikku Veneetsiat nii nagu ainult tema seda suudab. Lugu algab 1996. aasta 29. jaanuari õhtul, mil sensatsiooniline põleng hävitab Fenice ooperiteatri. Fenice kaotus, kus omal ajal esietendusid viis Verdi ooperit, on veneetslastele suur katastroof, mille teeb veel hullemaks avastus, et tegemist võis olla süütamisega. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud Berendtist saab otsekui detektiiv, kes tungib selle suurepärase linna iseloomu ja avastab sammu-sammult tõe tulekahju kohta. Oma uurimise käigus kohtab Berendt tervet galeriid huvitavaid tegelasi, siin on habenoana vahe kohtuuurija, kes punastab, kui teda vihastatakse; prominentne Veneetsia luuletaja, kelle šokeeriv "enesetapp" paneb sõpru omal käel mõrtsukat otsima; Ameerika pagulaste esimene perekond, kel seisab silme ees oma Suure kanali äärsest paleest ilmajäämine; kõrgseltskonda kuuluvate ameeriklaste organisatsioon, kes pidusid korraldades toimekalt kogub raha Veneetsia kunsti ja arhitektuuri säilitamiseks, seejuures omavahel kakeldes, üksteise motiive küsitavaks tehes ning jahmunud veneetslasi kähmlusse kaasates; kaasaegne Veneetsia sürrealistist maalikunstnik, keda koha peal tuntakse kui häbematut vigurivänta ja provokaatorit; kahekümne esimest põlve meisterklaasipuhuja, kelle pojad peavad dünastilist sõda; ja palju teisi – tuvipüüdjad, patuoinad, uneskõndijad, mees, kes usub marslaste olemasolusse, Taimemees, Treviso rotimees ja Henry James. Berendt räägib meile loo, mis on läbi imbunud Veneetsia atmosfäärist ja täis üllatusi; peenelt joonistatud üksiklugudest kujuneb välja suurejooneline maal. Tulekahju ja selle tagajärjed läbivad leitmotiivina raamatut, kus põnevus aina kasvab, tuues esile Veneetsia kogu ta maagias, salapäras ja dekadentsis. John Berendt on ajakirjanik ja ajakirja New York endine toimetaja. Tema esimene raamat, Midnight in the Garden of Good and Evil (Südaöö hea ja kurja tundmise aias), oli rahvusvaheline bestseller ja 1995. aasta Pulitzeri Preemia dokumentaalkirjanduse finalist. Hetkel pesitseb New Yorgis.