"Naiste maailm" (1976 ja 1978) on Eesti kirjaniku Henn-Kaarel Hellati kaheköiteline ulmeromaan. Antiutoopia kirjeldab tulevikumaailma, mida asustavad peamiselt naised, väikesel hulgal mehi aga aretatakse pelgalt paljunemisfunktsiooni tagamiseks. Hellatile tuntuse toonud romaan ilmus krimi- ja ulmeromaanide sarjas "Mirabilia". See oli sarjas esimene Eesti algupärand ning ilmus tiraažiga 40 000.[1] Ajakirjanik Ardo Kaljuvee on nimetanud Eesti Päevalehes Hellati teost esimeseks eesti ulmeromaaniks[2]. Teisalt on ulmekirjanik Siim Veskimees öelnud "Naiste maailma" (ja samuti Eiv Elooni romaani "Kaksikliik") kohta: "Kuulsaks on saanud hoopis soperdised, mis meie algupärase ulme mainet sedavõrd kahjustasid, et see siiamaale tunda annab."[3] /Vikipeedia/

Hukatu pea veeres aganakorvi. Juve tõukas eemale Fandori, lipsas abide vahelt läbi, pistis käe veristesse aganatesse, tõmbas välja pea, silmitses seda hetke… "Missugune õudne eksitus! Fantoom on põgenenud! Fantoom on vabaduses! Ta laskis enda asemel tappa ilmsüütu inimese! Fantoom on elus!"

Ürgsorts paistab kõigi teiste Kettamaailma sortside seas silma sellega, et ta on kaheksanda poja kaheksas poeg ning tema isa peab olema sorts. Ürgsorts suudab tahtmise korral päikese peatada, mere keema panna ja teha veel muudki, mis on tavainimesele väga tülikas, kuid ürgsortsidele peaaegu kohustuslik. Ta on kanal, mille kaudu võlukunst universumisse voolab, ning valge augu inimvaste. Et ürgsortsid on väga tülikad, siis viidi just nende vältimiseks Nähtamatus Ülikoolis sisse tsölibaadinõue. Selgus aga, et kuigi teoreetiliselt võib ürgsortsist jagu saada ainult teine ürgsorts, ajab praktikas asja kenasti ära ka vana soki sisse pandud poolik telliskivi. Ja mis seal imestada, tegemist on ju Kettamaailmaga.

Antoloogia koondab 2002. aasta parimaid algupäraseid ulmejutte eesti autoritelt, mis kõige ilmekamalt esindavad kodumaise ulme praeguseid põhisuundi. Kogumik koosneb viiest ulmejutust, mille autoriteks on Indrek Hargla, Karen Orlau, André Trinity, Kristjan Sander ja Janusz A. Grinewski. Loodetavasti võtab lugeja aastakogumiku heatahtlikult vastu – lugejahuvi najal võiks ühekordsest katsetusest kujuneda kodumaise ulmekirjanduse väärikas traditsioon