“Punane ja must” on XIX sajandi proosakirjanduse tippteoseid, prantsuse klassiku Stendhali romaan lihtrahva hulgast pärineva noore haritlase eluteest Napoleoni ajastule järgnenud vaimselt sumbunud ühiskonnas.

Tuntud inglise kirjaniku Graham Greene'i 1940. aastal ilmunud romaan vaatleb hea ja kurja, patu ja patukahetsuse teemasid «viskipreestri» saatuse najal 1930ndate aastate Mehhikos. Käimas oli kiriku tagakiusamine, suur osa preestreid oli tapetud või sunnitud maalt lahkuma. Põgenev peategelane kohtab oma hirmust ja viskist mõjutatud teekonnal mitmesuguseid inimesi: banaanikasvatajat, hambaarsti ja kuus aastat varem kohatud külanaist. Ühtlasi paneb see teekond teda mõtlema vagaduse ja armastuse olemusest ning sellest, milles seisneb tema kui preestri kohus. Paljud kriitikud ja Greene ise on pidanud seda üheks kirjanikuparemaks teoseks.

Inglise kirjaniku ja kriitiku Edward Morgan Forsteri (1879–1970) «Howards End» (1910) on kirjaniku mainekaim romaan. See on vaimukas jutustus, mille sündmused leiavad aset ühes väikeses Inglise külas. Forster kirjeldab kahe naabri vahelisi suhteid, milles põrkuvad pisut boheemlaslik kunsti- ja kirjandusmaailm ning karm realistlik ärimaailm. Ühel poolel on õed Margaret ja Helen Schlegel ning teisel Wilcoxide perekond. Õhkkonna muudavad pingeliseks nende keerukalt põimunud suhted. Heleni impulsiivne abielu Paul Wilcoxiga, Margareti soojad suhted kadunud mrs. Wilcoxiga, ning kahe perekonna muud kokkupuuted moodustavad raamatu edenedes tervikliku loo. Siin on peategelaste läbimõtlematuid tegusid, kiirelt vahelduvaid tundepuhanguid, vääritimõistmisi ning tegude paratamatuid tagajärgi – teisiti ei saakski, kui omavahel vastandatakse kaine mõistus ja südame hääl. 1991. aasta samanimelises filmis tegid kaasa Hollywoodi tippnäitlejad Emma Thompson ja Anthony Hopkins. Kokku on Forsteri teoste põhjal valminud viis Hollywoodi ekraniseeringut.

Kui ma vahel näin uhkustavat oma võitlusosavusega, siis palun ikka meeles pidada, et võitlemine on mu elukutse. Ja nii ma olengi uhke selle üle, et kahel planeedil pole kunagi leidunud suuremat sõjameest kui Heliumi prints John Carter. "Kohtunikud," lausus ta, " käesoleval juhul ei saagi olla kahesugust otsust. John Carter ei või kauem olla Heliumi printsiks..." ta peatus, "kuid selle asemel olgu ta Barsoomi sõjajumalaks!"