Soome filosoofi Pakka Himaneni teos on julge, väga omapärane ja uudne katse esitada inimelu igivanu põhiküsimusi kaasaegse lugeja jaoks haaraval kujul ja seejuures elegantses, juba antiikajast pärineva filosoofilise dialoogi vormis. See on raamat, mis võiks leida tänuliku lugejaskonna mis tahes elukutset esindavate mõtlevate inimeste hulgas; eriti õpilaste, üliõpilaste ja õpetajate näol. Raamatu lõpus on Kalle Kure kommentaarium koos mõtteülesannetega.

Ühiskonnateadlase, filosoofi ja õpetaja Ülo Vooglaidi teine raamat “SÕNA on JÕUD” sisaldab kaheksat tema poolt Raadio Ööülikoolis peetud loengut aastatel 2001–2017. Loetleme need: Milleks teooria, metodoloogia, metoodika; Laps ja maailm; Vanaisa ja õnn; Kas ja miks on mõtet käia ülikoolis?; Väikese inimese suur rõõm; Mis on demokraatia?; Ööülikooli rännakud Loonel; Pealisülesanne. Ülo Vooglaidi räägitud õpetusest Ööülikooli loengutes leiab igaüks endale elu tähtsaima iva: tarkus ja armastus on omavahel tihedasti läbi põimunud. Selles raamatus on palju tarkust ja armastust. Unistusi ja rikastavaid teadmisi. Kuid ka valusaid elukogemusi. Vooglaid paneb halastamatult paika poliitikuid, naeruvääristab demagoogiat selle kõikides avaldumisvormides, lõhub pettekujutelmi.

White’i sõnul alustavad ajaloolased oma tööd sündmuste kroonika koostamisest, mis tuleb organiseerida ühtseks looks. Need on kaks eeletappi enne materjali töötlemist süžeeks, mis väidetavalt väljendab ideoloogiat. Seega on ajalooteos "verbaalne struktuur narratiivse proosajutustuse vormis, mis väidetavalt on minevikustruktuuride ja protsesside mudel või ikoon, et selgitada, millised need olid, neid esindades".

Quentin Skinneri raamat uurib poliitilise mõtte arengut 13. sajandi lõpust 16. sajandi lõpuni – otsustaval üleminekuperioodil keskaegselt uusaegsele poliitikateooriale. Teos on mõeldud ühtaegu nii tudengitele sissejuhatuseks sellesse ajastusse kui ka ühe konkreetse ajalooliste tekstide tõlgendamisviisi esituseks ja õigustuseks. Quentin Skinner annab ülevaate kõigist selle perioodi peamistest tekstidest, käsitledes järgemööda nii Dante, Marsiglio, Bartoluse, Machiavelli, Erasmuse kui teiste, aga ka Lutheri ja Calvini, Bodini ja kalvinistlike revolutsionääride tähtsamaid poliitilisi teoseid. Aga ta vaatleb ka väga paljusid vähemtähtsaid autoreid, et heita valgust üldisele sotsiaalsele ja intellektuaalsele kontekstile, milles nood juhtivad teoreetikud töötasid. Nõnda ei esita ta ajalugu mitte "klassikaliste tekstide" rongkäiguna, vaid teeb selle vahetumalt mõistetavaks. Sel teel jälgib ta uusaegse poliitilise mõtte terminoloogia, eriti aga keskse tähtsusega Riigi-mõiste, järk-järgulist esiletõusu.