BPE kirjastusel on valminud tõlge ühe suurima Portugali kirjanduse klassiku, José Maria Eça de Queirosi meistriteosest “Isa Amaro kuritegu”. Romaani tegevus langeb 1870. aastatesse ja see kirjeldab värvikalt elu ühes riigi provintsilinnas. Selleks on valitud Leiria, kus autor enne diplomaatilise tööle asumist ise mõnda aega kohaliku nõukogu juhatajana töötas. Nagu pealkirjastki ilmneb, on teose põhirõhk kirikul, mille kirjeldamisel autor värvidega ei koonerda: Leiria ülempreester läheb pärast kalaõhtusööki “lõhki”, samal ajal kui naabrite juures käib vägev sünnipäevapidu. Vaja on leida uus preester ja selleks saab Amaro (tõlkes: mõru), kes on tegelikult sattunud preestriametisse vastu omaenda tahtmist ning saanud koha Leiria kirikus ainult tänu oma aristokraatlikele tutvustele. Üüriliseks saab ta majja, kus perenaiseks on jõuka kirikumehe salaarmuke ja kus on abiellumisealiseks saamas “linna kõige ilusam tüdruk, ” kellele on juba silma visanud ka üks tõsiste kavatsusega noormees, vabamõtleja. Ei ole vist raske ette kujutada, mis suunas ja missuguse raginaga asjad liikuma hakkavad, ja tingimata tuleb meeles pidada, et katoliku kiriku vaimulikel tuleb jälgida ranget tsölibaati, mis tähendab, et neil ei tohi olla mitte mingeid intiimvahekordi naistega. Ligi viiesajal leheküljel kirjeldab autor igasuguseid kiusatusi ja pahelisust, seda kõike värvika tegelaskonna ja kavalate mahhinatsioonide taustal.

Diana Jackman on nooruses oma isa ja vanaonu, mikmakite indiaanihõimu šamaani ehk puoini kõrval õppinud metsas vabalt liikuma ja nägema maailma, mis paljudele nähtamatuks jääb. Kuid ravitsejate ja küttide suguvõsast pärinev jäljekütt on nüüd linnastunud naine, kelle abielu on purunenud ja kes on peitnud oma mineviku pooltõdede ja vaikuse müüri taha.Kaheksa jahimeest on kogunenud kaugesse Kanadasse tohutule maavaldusele, et jahtida lumises laanes hirvi. Nende seas on ka Diana Jackman, keda esivanemate veri otsekui sunni jahti pidama. Eemal moodsa maailma klaustrofoobiast, loodab ta lahendada oma minevikuprobleemid ja end uuesti leida.Kuid keegi jälgib kogunenud jahilisi -- mingi meeletu ja vägivaldne loodusjõud, mis end Kanada talves varjab. Ja jahipidajatest saavad saakloomad -- kiire, halastamatu ja erakordselt tõhus tapja jälitab, ründab ja tapab neid, ilmudes eikuskilt ja kadudes jäljetult. Diana Jackman teab, et ellujäämiseks peab ta meenutama oma isa õpetusi ja ise oma jahtijat jahtima. 

Põlise ja rikka Cautleyde suguvõsa liikmed on omapärased inimesed, et mitte öelda veidrikud. Nende tugevaks küljeks on ühtehoidmine raskustes ja ohtudes, aga nõrkused on igaühel neist isesugused. Kui juba mitmes Cautley oma perekonnamõisas tavatul moel surma saab, siis hakkab kohalik politsei kahtlustama, et tegemist on mõrvadega. Kuid kurjategijat ei suudeta tabada enne, kui appi on kutsutud meisterdetektiiv Scotland Yardist.

Ei olnud mingit võimalust kindlaks teha, kui kaua juba olid nad mind hoidnud väikeses ruudukujulises keldrikorruse ruumis. Selle massiivsetest betoonplokkidest seintes polnud ühtegi akent. Ka metallukses ei olnud mingit ava. Ja kui uks hetkeks avati, oli näha ainult koridori kunstlikku valgust. Toa ainus valgusallikas oli suunatav lamp tühjal laual. Lamp oli seatud nõnda, et alasti pirni ere valgus mulle otse näkku paistis.