Salapärase meestehullutaja ja surma mõistetud spiooni elulugu. Must-valged fotod.

Varem ilmunud kirjutised Saksamaale põgenenud eesti pagulaste elust ja tegevusest on olnud hajutatud ajakirjandusse. Käesolev koguteos on rajatud rohkele allikmaterjalile eesti komiteede ja paljude teiste organisatsioonide arhiividest, mida autor asus koguma juba Saksamaal viibides. Palju sellest materjalist on nüüd hävinud ning seal leidunud teave on säilinud ainult F. Kooli töös. Seetõttu on käesolev raamat eriti väärtuslik ajalooline dokument. See on äärmiselt huvitav ja paeluv kirjeldus 1944.-1951. a. Saksamaal elanud eesti põgenike saatusest.

Mälestusteraamat "Eesriie avaneb" (1963) ilmus Nõukogude ühiskonna ajutiselt veidi vabamal, Hruštšovi sula ajal ja sai suure menu osaliseks. Autor on tabava pilgu ja muheda stiiliga jäädvustanud peale omaenda elukäigu olulise peatüki meie teatriajaloost rohkem kui poole sajandi vältel. Mari Möldrelt on ilmunud ka mälestusraamat Ruut Tarmost (1971). Eelkõige lava-Tootsina ja endakirjutatud estraadisketšidega "Joosep Tootsi vested" rahva mällu jäänud Mari Möldre (esimesest abielust Mari-Ann (Mizzi) Möller, aastast 1926 abielus näitleja Ruut Tarmoga) sündis 13. oktoobril 1890 Tartumaal Tabivere lähedal Tormi külas rentniku tütrena. Ta õppis Narva apostliku õigeusu kirikukoolis ja von Mohri tütarlastekoolis ning alustas näitlejateed Narva seltsis Võitleja. Seejärel oli ta aastail 1909–1951 vaheldumisi tööl Vanemuises, Eesti Draamateatris ja Estonias, lühikest aega ka Rändteatris ning 1954–1960 ENSV Riikliku Filharmoonia estraadinäitleja. August Kitzbergi "Libahundi" Mari, esimese Oskar Lutsu "Kevade" lavastuse Joosep Toots, Hugo Raudsepa "Mikumärdi" Mimm Soekarask, auväärses eas kehastatud Polkovniku Lesk Juhan Smuuli samanimelises näidendis on vaid mõned armastatud ja pärast vangilaagrist naasmist jumaldatudki artisti osatäitmised. Möldre laevamehaanikust poeg Caius Möller vangistati 1941. a kevadel Tallinnas, talle määrati laagrikaristus ja ta kadus igaveseks. 1951. a lõpul jõudis järg ka Mari Möldre ja Ruut Tarmoni, kelle osaks sai Nõukogude-vastase agitatsiooni (repertuaari) eest kümneaastane laagrikaristus koos kolmeks aastaks asumisele saatmisega. Mari Möldre vabanes vangilaagrist 1954. a suvel.

Elmar Tambeki mälestused katavad ajavahemiku 1926–1944. Vahel põikab ta tagasi ka varasemasse aega, eeskätt alapeatükkides, kus ta kirjeldab oma täide läinud unenägusid. Ka toona oli üleloomulike asjadega tegelemine populaarne haritud seltskonnaski. Tambek oli tunnustatud kaardipanija ja ettekuulutaja, kuid mälestustes hoiab ta unenäod ja tegelikkuse rangelt lahus. Me võime Elmar Tambekit pidada ka üheks kõige pikema staažiga Eesti riigiametnikuks. Pagulasvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis Tõnis Kint nentis oma käskkirjas 1973. aasta detsembris: "Vabariigi presidendi kantselei töötab katkestamatult pädevuse alusel edasi. President K. Päts'i poolt ametisse nimetatud jur. Elmar Tambek'i juhtimisel." Kuni Tambeki surmani uut direktorit ei määratud. Tambeki pärast sõda Saksamaal alustatud mälestusi lugedes tuleb silmas pidada, et tema 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud poeg elas Eestis ja Tambek teadis seda, nagu ka enamlaste kommet vanemate patte laste kaela nuhelda.