Nii lapsevanemad kui ka lasteaiakasvatajad ja õpetajad on viimastel aastatel tõdenud, et lapsed on oluliselt muutunud. Tuleneb see sellest, et vanemad on alati tööl ja laste ainsaks kasvatajaks on televiisor ja arvuti? Või on tegemist mingi müstilise uue põlvkonnaga? Mida selliste lastega peale hakata? kuidas neid mõista ja nendega rahumeelselt koos eksisteerida? Indigolaste uurija Armen Tõugu annab Kerttu Soansi üleskirjutuste kaudu ülevaate, kes on indigolapsed ja millega peaksid selliste omadustega laste vanemad arvestama. Igatahes on tegemist mõtlemapaneva käsitlusega sellest, milline võiks olla lapsevanema roll 21. sajandil.

Nende kaante vahel on 20 tüdruku jutustatud lood elust. Lood põhinevad noorte inimeste muredel, juhtumistel ja üleelamistel, näiteks "Mu suvine kallim purustas mu südame", "Mu parim sõbratar on süüdi mu anoreksias", "Kuidas õnnestus mul üle saada oma kaksikõe surmast", "Mu õpetaja oli minust sisse võetud", "Minu kallal tarvitati seksuaalset vägivalda", "Ma olen selgeltnägija" jne. Iga kirja lõpus on nõuanded, soovitused ja testid teistele tüdrukutele, kes on samasuguses olukorras, ega tea enam, mida edasi teha.

Autor kirjeldab ja näitab fotodel võimlemisharjutusi, mida ta omaenda väikeste lastega on teinud ja teisigi lapsevanemaid tegema õpetanud.

Rita Laube kirjutas raamatu sel ajal, kui ta tegeles rasketes peresuhetes olevate lastega. Autor kirjeldab loomulikku õppimist, mida ta koges oma last jälgides, lastega Spiel- und Lernortis töötades, ning loob pildi, kuidas igas vanuses inimesed võiksid Spiel- und Lernortile sarnastes keskustes uudishimust ja huvist lähtuvalt õppida. Autor pöördub raamatu alguses lugejate poole. Armsad lugejad, juba mõnda aega tegelen ma õppimise-teemaga. Esialgu valmis diplomitöö kavand, sellele järgnes diplomitöö. Nüüd hoiate käes mu raamatut. Raamatus kirjeldan ma loomulikku, ürgselt omast, salapärast, rõõmu täis, aktiivset õppimist, mida iga inimene endas kannab. Õppimine on mäng – kütkestav, loov, hästi tuttav. See on ühine, vastutustundlik ja vaba tegutsemine. See on spirituaalne, terviklik läbielamine ja intuitiivne tajumine. Seda ei tohi segada. Inimene säilitab selles loomulikkuses oma eheduse, oma vabaduse, oma usalduse ja oma väärikuse. Lapsed ja noored kogevad, et nad kuuluvad selle juurde. Nad tahavad vastastikust jagamist ja kontakti üksteisega. Kool kui institutsioon takistab loomuliku õppimise protsessi. Kooli osatähtsus väheneb. Kooli üle diskuteeritakse palju ja tehakse pidevalt muudatusi. Haridussüsteem ja riigikontroll suruvad maha tõeliselt loomuliku õppeprotsessi. Me lepime koolisüsteemiga. Koolis kasvatatakse lapsi ühiskonna hüvesid teenima.