Kõik väikesed purpursed ahvinägudega lillepead näisid mulle noogutavat, just nagu teeks miski neile salamisi nalja, ning ma kiskusin oma pilgu neist lahti ja vaatasin taeva poole. Seal voogasid ikka veel päikest varjavad pilveräbalad. Aga kui pilved kord hajusid, tõotas tulla kõrvetav päev. Õhus endas oli tunda kuumuse lõhna. Tupperi rada järgides sisenesin aeda. Raja lõpus peatusin ja ütlesin enesele, et rumalus oli olnud uskuda, et leian sellest lilleväljast midagi, millel on mingi mõte. Tupper Tyler oli kümme aastat tagasi kaduma läinud ja oli ka täna kadunud ning võib-olla ei saanud ükski inimene kunagi teada, kuidas ta sellega toime oli tulnud. Ent ikkagi ei vabanenud ma mõttest, et just Tupper on kogu selle segase loo võti.

Vaevalt toibunud ja ikka veel poolteadvuseta olekus tundis Fandor, kuidas talle veeres peale tohutu laine ja kuidas see viis ta nagu õlekõrre hirmsasse kuristikku. Fantoom oli põgenedes õhku lasknud Montmartre’i veehoidla! Raamat sarajast Fantoom Nr. 10

Antoloogia koondab 2002. aasta parimaid algupäraseid ulmejutte eesti autoritelt, mis kõige ilmekamalt esindavad kodumaise ulme praeguseid põhisuundi. Kogumik koosneb viiest ulmejutust, mille autoriteks on Indrek Hargla, Karen Orlau, André Trinity, Kristjan Sander ja Janusz A. Grinewski. Loodetavasti võtab lugeja aastakogumiku heatahtlikult vastu – lugejahuvi najal võiks ühekordsest katsetusest kujuneda kodumaise ulmekirjanduse väärikas traditsioon

... Kuni tänaseni pole meil olnud aega, et sõita Lapimaale. Erich kirjutas oma neljanda raamatu Minu maailm piltides", vaikis selles rohkem kui välja ütles ja kirjutas siis viiendaks "Nägemused". Tihti jääb mulje, et "keegi" või "miski" kihutab teda takka. Kas ta peab kiirustama? Kas tõde meie universumist peab päevavalgele tulema enne, kui jõuab kätte X-generatsiooni päev, inimrassi enesetapu otusustamine? Ma ei tea seda. Seda ei tea keegi. Ka Erich ise ei tea. Ta ütles mulle alles hiljuti: "Ma usun, et minu viies raamat ärritab mõningaid inimesi tugevasti ja võib-olla on mul siis aega..." Aega... milleks? Aega, et võõraid, kui me neid leiame, kohata ja neile oma viimne küsimus esitada? ..."