Tallinna vanal peatänaval aadressil Pikk 20 / Pühavaimu 5 kõrgub Kanuti gildi vägev maja, mis oma efektse skulpturaalse fassaadiga köidab tahtmatult kõigi möödujate pilke ning seda vaatamisväärsustest niigi tuubil tänavapildis. Kummalisel kombel pole aga sellele põnevale hoonele pühendatud tänaseni mitte ühtegi raamatut ega isegi brošüüri. Seda enam, et raekojast, teistest gildimajadest ning muudestki ühiskondlikest hoonetest on neid ilmunud lausa ridamisi. Nüüd, kus historitsistlik arhitektuur ei ole ammuilma enam mõnitamise objekt ja kohalikke saksa-eesti kultuurisuhteid vaadeldakse hoopis pingevabamas võtmes, rääkimata sellest, et gildimaja ise on läbi valude ja vaevade taas teel kultuuritempliks, oleks päramine aeg tutvustada seda hoonet laiemale ringile ning jagada sellega seonduvaid mitmesuguseid tähelepanekuid ja mõtteid.

Paljudel kunstiteostel on olnud vaheldusrikas minevik, enne kui nad on leidnud koha mõnel muuseumistendil. Neid on ostetud, müüdud ja vahetatud, varastatud ja röövitud, kaotatud ja taasleitud, viidud varjule sõjategevuse eest, päästetud tulest ja veest...Raamat räägibki mitmete kuulsate teoste saatusest.

See raamat räägib ühe sõduri sõjameheteest Teises maailmasõjas. Siin kirjapandu on lugu ühe põlvkonna noortest, kel tuli sageli seista valiku ees, millist teed pidi minna. Aga ka sellest, millised olid takistused õige tee valiku tegemisel. Kord läbi käidud tee kirjapanemine on üks võimalus vestelda iseenda ja nendega, kellega koos seda teed on tulnud käia. Vaino Kallase mälestused avavad tõetruu pildi eesti lennuväepoiste lahinguteedest ja edasisest saatusest.

Esseeraamat kompab poleemilises, keskuslikku diskursust tõsiselt välja kutsuvas stiilis eelmise sajandi Euroopa ajaloo ja ideoloogia üht hämaraimat sõlme, mõlema maailmasõja vallandumises päästikurolli etendanud Kesk-Euroopat, selle ajas muutunud ja muutuvaid tähendusi. Škrabec paneb kahtluse alla pan-germaani võimu- ja vaimustruktuuride sepistatud Kesk-Euroopa mõiste, vastandab sellele kuni hiljutise ajani maha surutud ja alandatud "teise" hääle - nägemuse sellest vastuolulisest piirkonnast oma rahva - eestlastega nii rahvusliku keha mõõtmeilt kui ka ajalooliste katsumuste-kannatuse läbielamiselt paljuski sarnaste - sloveenide seisukohalt. Škrabeci essee on kirglik üleskutse loobuda rajamast ideoloogilisi diskursusi ja nendega tihedalt seotud poliitilisi aktsioone rassi-tungidele, kutsungitele "oma" vägivaldselt peale panema kõigele sellele, mida tuntakse "võõrana", "teisena" ja siis ka millegi alamana. Ta ei lihtsusta samas asjade seisu, teades häs Filosoofilis-semiootilises võtmes essee kinnitab sarnaselt Juri Lotmani järeldustega seda, et utoopia tegelikkusekssaamine on ajaloos enamasti tähendanud tegelikkuse kohutavat tragöödiat või koguni hävingut.ti, et paljusid sajandite jooksul idanenud vastandumisi ei ole võimalik ületada vaid mõne või mõnekümne aastaga.