Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Prantsuse tuntuima naiskirjaniku esimene köide viib lugeja kaheksateistkümnenda sajandi Veneetsiasse. Vaimulikus laulukoolis õpib vaese rändmuusiku tütar, silmapaistmatu hispaanlanna Consuelo, kelle erakordset annet ta õpetaja kadedalt varjab, et päästa seda ilutseva aristokraatliku kunsti võrgust. Kui noor lauljatar lõpuks lavale pääseb, äratab ta ainuline talent vaimustustormi, hiilgav karjäär on käega katsuda. Ent Consuelo on aateline hing, kes ei taha menu eest maksta oma südamepuhtusega ega ohverdada sõltumatust kunstis. Suutmata tema ümber põimunud intriigide sasipundart lahti harutada, põgeneb ta Veneetsiast ning satub Tšehhimaale, saksastunud aadliperekonda, kelle ta oma õilsuse ja tarmukusega elujõuetust tuimusest üles raputab.

Peategelase, ajakirjaniku ning noore luuletaja Arvid Falki elusaatust, tööd ja tegemisi ning hingelisi võitlusi jälgides juhib kirjanik meid läbi tolleaegse Stokholmi.Iroonilistes sketšides näitan Strindberg, kui palju on silmakirjalikust kõikjal leidub. Lõpuks otsib Falk pelgupaika boheemlaste seltskonnast, kes kohtuvad regulaarselt «Punase Toa» nime kandvas Stockholmi salongis.

Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik „Küti kirjad“ on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.