Lauri Vahtre on kirjutanud meie minevikust inimlikult ja elulähedaselt, pöörates õpikule põhinevas raamatus tavapärasest veel rohkem tähelepanu kultuuriloole, rahva tavadele ja mõttelaadile.

"Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud. Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni."

Kogumik sisaldab dokumente, mälestusi ja muid materjale Molotovi-Ribbentropi paktina tuntud lepingu saamisloost ning NSV Liidu ja Eesti Vabariigi vahel vastastikuse abistamise lepingu sõlmimisega seotud asjaoludest. Paljud materjalid jõuavad lugejani esmakordselt.

Kui 1939., 1940. ja 1941. aasta kohta on meil andmeid, mis Saksa okupatsiooni ajal kogutud ja paljud ka tol ajal kirja pandud, siis 1944. aasta septembri kohta võime öelda, et seal on ajaloolise tõe avamine raskem. Meie käsutuses on vähe materjali. See, mis meie ajalehtedes ja seni ilmunud muudes väljaannetes kirjutatud, on vale. Jäävad järele Läände põgenenute ja sel ajal siin elanud inimeste mälestused, nii kirjalikud kui suulised. Peame aga otse tunnistama, et mälestused, mis nende toimumisest aeg hiljem kirja pandud, on lünklikud, paljud sündmused ja faktid on seal segi aetud. On tulnud lugeda ühe ja sama sündmuse kirjeldusi eri inimestelt. Küsimus pole selles, et interpreteeritakse erinevalt, erinevad on sündmuste kuupäevad, osalenud inimeste ring, koht, kus sündmus toimus. Aeg on teinud oma töö. Vaatleme Läänemaad sellel ajal ja selles rollis.