Maailma naised loobusid armastuslugudest, allaheitlikkusest ja kuulekusest, ning kord juba võimule pääsenud, andusid rängale tööle, tõele ja reaalsusele. Mis kasu on see neile toonud? Ruth Patchett, see õige Naissaatan, on nüüdseks 84-aastane ja valmis pensionile jääma. Kuid kellest võiks saada tema mantlipärija? Lavale astub Tyler Patchett, meie uut masti kangelanna ja Ruthi lapselaps. Ta on ülimalt enesekindel 23-aastane noormees: ilus, upsakas ja töötu. Tyler ei jää rahule enne, kuni temast on saanud võimu ja staatuse kõige suurem sümbol – naine. Fay Weldoni kultusromaanis „Naissaatana elu ja armastus“ võitlesid naised võimu pärast meestega, ja võitsid. Nüüd astuvad aga mehed otsustavaid samme, et võim endale tagasi saada…

Raamatu peategelane Patrick Branden on transvestiit, kes sündis 1960. aastatel ühes väljamõeldud Iiri väikelinnas ning põgeneb sealt ja oma purjus kasuema juurest otsima iseennast ja oma pärisema. Teda ootab terve rida õnnetumalt või õnnelikumalt lõppevaid seiklusi, ta hakkab prostituudiks, teda süüdistatakse sidemetes IRA-ga ja pommiplahvatuse korraldamises, kuid ta pääseb ja säilitab oma hämmastava optimismi.

Gonçalo Manuel Tavares sündis 1970. aastal Luandas, endise Portugali asumaa Angola pealinnas. Ta õpetab Lissaboni ülikoolis epistemoloogiat. 2005. aastal, kui Tavaresele anti siinse teose eest Nobeli laureaadi José Saramago nimeline preemia, väitis Saramago ise: “Lähima kolmekümne aasta jooksul, kui mitte varem, saab Tavares Nobeli preemia… Tavaresel pole õigust kolmekümne viie aastaselt nii hästi kirjutada.” Saramago peab “Jeruusalemma” suureks raamatuks, mis on teeninud ära väljapaistva koha lõpmatus Lääne kirjanduses. Ma ei tea, mida Saramago siin Lääne kirjanduse all mõtleb, aga maailmakirjandusse on Tavares jätnud boliidselt pimestava jälje. Tegemist on kummalise romaaniga. Esiteks on ta ülesehituselt kaleidoskoopiline, oma killustatuses intrigeerivalt kirev. Siin näeme Tavaresele omast ringsüsteemi selle ajalises hüplikkuses. Kui püüda iseloomustada seda romaani ühe sõnaga, siis ütleksin, et see on tihke. Tegelaste arv pole eriti suur, ent nende kaudu avanev maailm on mõõtmatu. Iga karakter kannab endas isiklikku universumit, mis vastandub ja samas haakub teiste tegelastega. Igaühel on jutustada oma lugu ja kirjanik suudab neid erinevalt edasi anda. Nendes lugudes põimub hämmastav tegelikkus, mis on ühelt poolt konstrueeritud, aga teisalt loogiline isegi oma juhuslikkuses. Ma pole viimasel ajal lugenud ühtki nii tihedat raamatut. Tavarese teosed meenutavad mulle Pieter Bruegheli maale, kus kasinale pildipinnale on jäädvustatud kõikvõimalikke erinevaid tegelasi ja tegevusi, mis moodustavad siiski mingil mõistetamatul, ent kummaliselt veenval viisil lummava terviku. Hirm, viha, võim, hullumeelsus, surm, jumal, teadus, puue, nälg, unistused, hävitav reaalsus – kõik seguneb. Ent Tavares ohjab oma ainest kindlakäeliselt ning ka kordustes avaldub tugevus. Raamistatus hakkab üha enam toimima tegelikkust mustaks täheks kokkusuruva jõuna. Samas kirjutab Tavares oma tegelased elavaks nii füüsiliste isikutena kui ka teatud mõtteviiside kandjatena. Esmalt hakkab kõik hargnema, järgneb kokkujooks ning selginemine. Lõpptulemuseks on tõeliselt kompaktne, tardunud, ažuurne ehitis.” (H. Varblane) Raamatu väljaandmist on toetanud Portugali Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Vastabiellunud Glen ja Bessie Hyde võtavad ette hulljulge retke – nad üritavad läbida omatehtud paadiga Suure kanjoni, teisisõnu kurikuulsad Colorado jõe kärestikud. Kui see õnnestuks, oleks Bessie esimene naine maailmas, kel see korda läinud. Möödub kuu, retklejatest pole märkigi... Tõsielufaktidel põhinev romaan pole üksnes riskantse seikluse lugu; me elame kaasa kahe noore kohtumisele, nende saatuslikule armastusele, rutakale abiellumisele, mesinädalatele, milleks kujuneb see retk teadmatusse.