"Kallis vari, kallis valgus" on ühest küljest album, mis võtab kokku Kõuhkna tööde paremiku, teisest küljest on see kunstnikuraamat, mis avab autori ilmavaadet, arengukaart ning võtab kokku ühe ajastu kunsti- ja kunstniku elus. Neid elusid käsitleb raamatus pikem intervjuu (küsis Lisete Velt), mis püüab seostada nii teose kui autori sisemise ja avaliku sfääri. Huvitava rakursi alt kirjutas raamatusse mõtiskluse Kõuhkna kunstikuraatorist õde Liisi Kõuhkna, kes andis tervikule biograafilise mõõtme. Teose on kujundanud kunstnik ja Kõuhkna hea kolleeg Merike Tamm. Ning raamatu lõpuosast saame lugeda Kõuhkna tööde tõlgendusi meeshäälelt, Joonas Hellermalt. Et Kõuhkna on tuntud ka välismaal, saab kõiki tekste lugeda raamatus nii eesti kui inglise keeles. Vilen Künnapu Anna Kõuhknast (Sirp, 18.09.2020): "Kunstniku maalid on rõõmsameelsed, dekoratiivsed, puhastes pastelsetes toonides ja üsna moekad. Ta manifesteerib naise maailma. Mulle on antud luba naise eest kõneleda, ütleb ta. Paralleele võib tuua art nouveau ja art deco esteetikaga. Talle meeldivad Klimt, Paul Gauguin ja loomulikult meie Aili Vint ning Malle Leis. Viimaseid nimetab ta jumalateks. Tema piltidel on tugev struktuur, seal näeb geomeetriat ja koguni omaleiutatud kubismi. Vanaisade ja vanaemade kunst on seal transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks. Kõuhknal on oma stiil. Tundub, et see on noore kunstniku kohta isegi liiga täiuslik."

Valitud artiklid aastatest 1991-2000 peegeldavad muutusterohkeid 1990ndaid. Rõhuasetus on kineetilisel, video ja interaktiivsel kunstil.

TASKA - see on kunstnik, ühiskonnategelane, tööstur, TASKA - see on kolmkümmend aastat eesti professionaalset nahkehistööd, TASKA - see on kvaliteet. Need viis tähte jäävad igaveseks tähistama eestipärase nahkehistöö sündi, nad jäävad märkima elutööd, mis sihipärase tegevuse viljana jõudis rahvusvahelise tunnustuseni. Need tähed ei tähista üksnes ühe kitsa ala põhjalikku tundmist, üksnes kroone lugevat ärimeest või uusi kontakte otsivat töösturit, need ei tähista ainult harukordset talenti, mille realiseerimisest sai lõppkokkuvõttes eesti rahvusliku käsitööala - nahkehistöö visiitkaart. Nendes peitub eestlasesse kodeeritud töökus, järjekindlus, tagasihoidlikkus ja energia, hea materjalitunnetus, maitsekultuur ja rahuldus õnnestunud tööst.

Solnessi Arhitektuurikirjastus on Eesti arhitektuuriaasta kogumikku välja andnud aastast 2002. Käesolev raamat on sarja üheksas köide ning siia on kogutud 2010. aastal valminud parimad majad, interjöörid ja maastikuarhitektuuri objektid. 2010. aastal valmis varasemast oluliselt vähem büroohooneid ja elamuid, küll aga esitati Eesti Kultuurkapitali (KULKA) arhitektuuripreemia kandidaadiks tavatult suur hulk eramaju. Selles kogumikus näeb eramutest siiski vaid ühte, kuna enamikku neist on kajastatud juba 2009. aasta Veneetsia biennaali näituse kataloogis "100 maja". Seekordse raamatu tekstid on esitatud intervjuu vormis, mis tundus mulle kõige ehedam ja ausam. Raamatu eesmärk on tutvustada 2010. aasta parimaid arhitektuuriobjekte, rääkida nende konspetsioonidest ja pisut ka tagamaadest. Kes suudaks seda paremini teha kui objekti looja? Algatuseks aga annavad oma hinnangu raamatus kajastatud objektidele neli KULKA žüriiliiget: Epp Lankots, Laila Põdra, Eva Hirvesoo ja Tiit Sild. Margit Mutso