1965. aasta romaanivõistlusel auhinnatud teos

Käesolevasse kogumikku on kirjanik talletanud mälestusi meremehe-teest. Need mälestused on tõsielulised, tihti täpsete nimedegagi, ja neid on heietatud peamiselt Tallinna Merekaubasadama pisikeses lootsitoas.

Esseeromaani vormis kirjutatud teose peategelaseks on noor tütarlaps, kelle elukreedoks saab tungimine teatri- ja vaimumaailma saladustesse kodanliku Eesti tingimustes. Vahele on autor põiminud hulgaliselt kõrvalevaateid tolleaegsesse eluolusse, kultuurieetikasse ja -poliitikasse ning ühiskondliku korra olemusse ja filosoofilisse tausta.

Lae­va ta­lu­po­jad on pai­gu­ta­tud ela­ma enam kui lo­hu­tus­se kesk­kon­da. Lõpu­tu vihm toob kaa­sa kaks su­ve väl­da­nud ikal­du­se ja kaks tal­ve kest­nud näl­ja. Met­sa­nurk kir­jel­dab ta­ba­valt, kui­das aas­tail 1695–1697 Ees­tit ta­ba­nud nälg lõi pai­gast elu­kor­ral­du­se, täi­tis ta­lud ja tee­vee­red ker­jus­te ja sur­nu­te­ga ning tõi kaa­sa näl­ja­ra­hu­tu­sed.