Väljapaistva norra kirjaniku Johan Borgeni (1902-1979) kõlbelise valiku probleeme käsitleva romaanitriloogia (Väikelord, 1955; Tumedad lätted, 1956; Käes, 1957) esimene raamat. Selle peategelane on keskkodanluse hulgast pärit puberteedieas nooruk, kelle šokeerivas käitumises ilmnevad isiksuse lagunemise esimesed tunnused.

Raamat sisaldab kaks W. B. Yeatsi novellitsüklit: «Punane Hanrahan» ja «Salajane Roos». Autor, kes on iiri kirjandusliku uuestisünni suurimaid kujusid, käsitleb neis peamiselt romantilisi vanakeldi rahvaluule motiive. Üksikud jutustused esimeses tsüklis on põimitud tervikuks peakuju, rändlauliku Owen Hanrahani isiku abil, kuna teises tsüklis on siduvaks elemendiks kandev idee. Sündmustik areneb lihtsa iiri taluelu taustal ja tegelasteks on loomutruult joonistatud maainimesed. Sellesse realistlikku olustikku süstib aga luuletaja suure annuse oma rahva mütoloogiat, pärimusi ja usku üleloomulikesse jõududesse. Yeats´i keel ja stiil, hoolimata näilisest lihtsusest, on sügavalt lüürilised ja imeliselt haaravana mõjub tema jutustamisel see lihtsate, ebausklike, ilumeelsete inimeste meile tundmatu ja isegi võõras maailm.

Romaaniga «Tuletorni juurde» (1927) tõestas Woolf oma kuulumist 20. sajandi parimate romaanikirjanike hulka. Teos kujutab endast tõepärast ja kaunist jutustust ühe inglise perekonna igapäevastest tegemistest Hebriididel. «Tuletorni juurde» on raamat, mida soovitatakse lugeda aegamisi, et kaunis stiil ja hingestatud laused kaotsi ei läheks. Virginia Woolf (1882–1941) sündis Inglismaal Londonis. Woolf, kellest on kirjutatud palju biograafiaid, oli väga omalaadne ja vastuoluline kirjanik ning esseist. Teda on iseloomustatud kui intelligentset, säravat ja vaimukat seltskonnadaami, keda kimbutasid sagedased haigushood. Oma teostes kajastab kirjanik äärmise tundesoojusega naiste käitumismotiive ja suhtumist elutee käänakuisse.

"Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud.“ Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co., mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju. Peagi vahetatakse üha isiklikuma sisuga uudiseid Hanffi karjääri ja Franki pere kohta. Kahtlemata oleks nende kirjavahetus edasi kestnud, ent 1969. aastal annab firma sekretär Helene’ile teada, et Frank Doel suri ootamatult. Eelviimases kirjas ärgitab Helene Hanff turistina Londonisse läinud sõpra: „Kui juhtumisi Charing Cross Road 84 kanti satute, vahest siis suudlete seda? Võlgnen sellele nii palju.“