22. novembril 1963 tapetakse Dallases president John F. Kennedy. Mõni tund hiljem vangistab politsei presidendi võimaliku tapja Lee Harvey Oswaldi. Kuid kahtlustatav ei saa uurijaile põhjalikumaid seletusi anda, sest kabareeomanik Jack Ruby laseb ta maha. Oswald viib oma saladused hauda kaasa.40 aastat ongi ametlikult ainuõigeks peetud Warreni komisjoni teesi ühestainsast tulistajast. Kuid siis, pärast aastakümneid kestnud vaikimist, hakkab rääkima Billie Sol Estes, Texase miljonär, kes rahastas järgmise presidendi Lyndon B. Johnsoni valimis-kampaaniaid. Ta avaldab prantsuse ajakirjanikule William Reymond´ile uusi fakte, mis seostuvad selle XX sajandi roimaga.

Browni ülikoolis avastatakse, kuidas lugeda ahvi mõtteid. Peakokk segab ootamatuid komponente nagu merisiilikud ja pulgakommid, muutes professionaalse kokakunsti maailma. Insener laenab sipelgate käitumismudelit saagijahil, et töötada välja vaatlusskeemid mehitamat õhusõidukite jälgimiseks sõjapiirkondades. Taoliste teedrajavate ideede juures ei ole kõige olulisem mitte nende avastuste pöördeline olemus, vaid pigem koht, kust need avastused leiti. Frans Johanssoni sõnul muudavad need uuendajad maailma, astudes Ristmikule: kohta, kus ideed moodustavad erinevaid valdkondi ja kultuurid kohtuvad ning põkkuvad, süüdates lõpuks harukordsete uute avastuste plahvatused. Johansson nimetab seda uute ideede vohamist "Medici efektiks", viidates silmapaistvale loovuse plahvatusele, mille tekitas Medici pankuriperekond renessansiaegses Itaalias. Selles raamatus näitab Johansson, kuidas me saame leida ristmikke omaenda elus ja muuta seal leiduvad ideed teedrajavateks uuendusteks. Johansson selgitab, kuidas kolm liikumapanevat jõudu: inimeste ümberpaiknemine, teaduslike distsipliinide koondumine ja arvutusvõimsuse hüppeline kasv, mis suurendavad ristmike arvu ja liigirikkust. Ajakiri Newsweek nimetas "Medici efekti" parimaks innovatsiooni olemust käsitlevaks teoseks.

David Satter püüab kirjeldada, kuidas tekkis ja kujunes Venemaa kriminaalne ärieliit ja kuidas see haaras oma kätte Vene riigimasina, mis tõi kaasa rahvastiku suure enamuse vaesumise ja demoraliseerumise. Raamat koosneb arengu- ja isikulugudest. Arengulood näitavad, kuidas kuritegelikud oligarhiajõud saavutasid Venemaal oma praeguse ülevõimu, lood tavalistest vene inimestest aga moodustavad selle "eliidi" tegevuse sotsiaalse konteksti. Omajagu tähtis on ka see, et tavaliste vene inimeste lugude jutustamine pakub võimaluse neid aidata. Nagu ütles taani romaanikirjanik Isak Dinesen: "Kõiki hingevalusid on võimalik taluda, kui panna nad jutustusse või rääkida neist lugu."

"Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes" on isikupärane ja haarav jutustus, millest õhkub autori elu jooksul kogutud tarkust ja kirge. Siin ühinevad romaanikirjaniku stiil ja õpetlase sügavad teadmised. Kohati naljakasse, pidevalt üllatavasse jutustusse pole kuhjatud fakte ja aastaarve, selle asemel loob autor Prantsusmaast hämmastava sümfoonilise panoraami Gallia ja Rooma aegadest kuni liikumiste #MeToo ja Black Lives Matter ning kollavestide ja Covid-19 aastateni. Kirjaniku Prantsusmaal elamise, töötamise ja reisimise aegsed seiklused ning avastused seovad müstilise rännaku ajas ja ruumis maalähedaste kogemustega. Sõja- ja revolutsioonistseenid Provence’i tasandikest Pariisi slummide ja bulvariteni ning mõned tegelased – Caesar, Karl Suur, Louis XIV, Napoléon Bonaparte, kindral de Gaulle – võivad olla tuttavad, kuid kõiki näidatakse siin veidi teises valguses. Paljud teised sündmused, kohad ja inimesed ei ole Prantsusmaad käsitlevates ajalootekstides kunagi varem esinenud – aurumasin gooti katedraalis, hiiglaslik puu Prantsusmaa keskpunktis, salapärased katsed kippuda autori elu kallale… Ligi pool sajandit uurimistööd ja kondiauruga liikuval kaherattalisel ajamasinal – jalgrattal – läbitud viiskümmend tuhat kilomeetrit – nii on valminud see raamat, mida lugedes võivad paadunumadki frankofiilid ehk imestada, kas nad ikka üldse tunnevad seda terra incognita’t Euraasia läänepoolses servas, mis praegu kannab nime Prantsusmaa. Graham Robb on sündinud 1958. aastal Manchesteris, õppinud ja ka töötanud Oxfordis Exeteri kolledžis. Ta on kirjutanud Prantsusmaa ajaloost ja kirjandusest. Eesti keelde on seni tõlgitud tema Whitbreadi auhinna võitnud biograafia "Victor Hugo" (Varrak, 2000), nii Duff Cooperi kui ka Kuningliku Kirjandusühingu Ondaatje auhinnaga pärjatud "Prantsusmaa avastamine" (Varrak, 2010) ja "Pariislased" (Varrak, 2012), mille eest autasustas Pariisi linn teda linna aumedaliga. Graham Robb elab Inglismaa ja Šotimaa piirialal.