Nüüdiskultuuri juured ulatuvad kaugesse minevikku - neisse aegadesse, mida keskkooli ajalookursusest tunneme esiajana ja vanaajana. Käesolev raamat annab populaarse ülevaate mitmete kultuurinähtuste tekkimisest ja arenemisest kauges minevikus. Lugeja saab nii mõndagi teada inimeste eluolust esiajal ning orjanduslikus ühiskonnas. Need teadmised aitavad avardada silmaringi ning muuta ammumöödunud aegu lähedasemaks ja mõistetavamaks.

Ülevaade eesti teatriloost. Asjade algust teades on teatri tänane päev kindlasti paremini mõistetav. Mis on ühist Georg Lurichil ja Eesti teatri esmalavastustel? Millised emotsioonid ja kired on eesti teatriilmas möllanud? Milliseid vaatemänge pakkusid laulupeod? Hillar Palamets ei vaja tutvustamist. Tema mahlakad ja faktitäpsed ajaloojutustused, mis on kokku sobitatud omaaegsete kirglike mälestuskildudega, ei jäta kedagi külmaks. Raamatut võib häbenemata soovitada lugemiseks ka nooremale rahvale, sest põnevate lugude kaudu võib kultuuripisik täiesti märkamatult külge hakata.

Kroonikas kajastatakse Nõukogude Eesti kunstielu tähtsamaid sündmusi ajavahemikus 1940-1965. Väljaspool Eesti NSV-d korraldatud eesti kunsti näituste, samuti eesti kunstnike esinemiste kohta vennasvabariikide ja välisriikide kunstinäitustel leidub allikates lünki, mistõttu kroonika selles osas on mõningaid puudujääke.

Timotheus Poluse (1599–1642) „Lõbus vaatelava“, mis trükiti 1639. aastal Lübeckis, on üks esimesi terviklikke ja suuremahulisi eesti kirjandusteoseid, kujutades endast kitsamalt võttes teatmeteost: entsüklopeediat kõikvõimalike erinevate ametite, seisuste ja ühiskonnagruppide kohta, alates käsitöölistega ja lõpetades kääbuste, türannide ja libahuntidega. Põhjus, miks sellest raamatust ja selle autorist kooli kirjandustundides pole juttu olnud, on see, et Polus oli sündinud Saksamaal, oli sakslane, eesti keelt ei osanud ega kirjutanud selles keeles, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud saksa keeles ning eestlasteni ei jõudnud – ei kaasajal ega hiljem. Põhjus, miks seda raamatut pidada eesti kirjandusteoseks, on see, et alates vähemalt 1628. aastast oli Polus Tallinna elanik, esmalt kooliõpetaja, seejärel 1631. aastal asutatud Tallinna Gümnaasiumis luulekunstiprofessor, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud Tallinnas ning nii autor kui ka teos osalesid 17. sajandi Eesti vaimses elus, protsessis, milles osalesid ka Heinrich Stahl ja Reiner Brockmann ning mis muuhulgas andis hoo sisse eestikeelsele kirjakultuurile. Timotheus Poluse „Lõbus vaatelava“ on eesti kirjandusteos samadel alustel, nagu Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“, ka olid mõlemad teosed oma aja Euroopas ühtviisi tuntud ja populaarne lektüür. Eestiga seotuks jäi Polus pärast surmagi, tema põrm puhkab teadmata kohas Niguliste kiriku ümbruses. „Lõbusa vaatelava“ kirjutamiseks võttis Polus eeskuju varasematest sellelaadsetest teostest, materjali lisades ja täiendades. Paaril korral on teoses juttu ka Eesti kohalikest oludest. Tänapäeva lugejale pakub see raamat niihästi hariva kogemuse kui ka meelt lahutava elamuse, maalides detailirohke ja kohati lausa jahmatava pildi sellest, mida üks 17. sajandi tippharitlane pidas ajalooliseks tõeks. Näeme siin fakte ja fantaasiat hämmastava kergusega ühte sulandumas, objektiivsuse püüdesse sekkumas Rootsi riigi saksa rahvusest alama kord luterlikku, kord varahumanistlikku isiklikku kommentaari. See on õpetlik ja huvitav ajalooline dokument, varajase eesti kirjanduse varjus püsinud suurteos, mis tänapäeva eesti lugejale on antud ohtrate selgituste saatel. Jaak Urmet