Lola Fiaccola (Canesalice ööbik) kuulub Bestoonia kirjanike keskmisse, nn. "sinisilmsete maailmaparandajate" põlvkonda. Päritolult üsnagi segavereline (kirjaneitsi vanaisaks peetakse Mihhail Gorkit, kellega kirjaniku isapoolsel vanaemal oli olnud Capril lühike, kuid keevaline romaan; emapoolne liin viib aga baltisaksa Michelsonideni), on käesoleva raamatu autor ometi tulihingeline bestoonia patrioot. Paatia okupatsiooni ajal avaldas Lola Fiaccola rea šifreeritud üleskutsetega luulekogusid, vabast Bestooniast saavutas lugejamenu kirjastuse "Solocchio" kaudu üllitatud teostega "Il Porcellino nella Borsa" ja "L'Assassinio umanitare in Bestonia". Praegu elab kirjanik tagasitõmbunult Canesalice pärusmõisas, kasvatades koeri ja šampinjone.

Raamat kirjeldab ristiusu ja loodusrahva kokkupõrget kwakiutli indiaanlaste juures. Keskne tegelane on peatselt surmale määratud noor vaimulik, kes saadetakse indiaanikülla ametisse.

Maalikunstnik Thomas Pedley satub ühel päeval äärepealt mõrva tunnistajaks. Ohver leitakse metsast, kus Pedley maalimas käib, ning kunstniku terav silm peab politseile juurdluses appi tulema. Sünge vahejuhtum aga ei eksita Pedleyt tema rahulikus elus ja töös pooltki nii palju kui tema tüütuvõitu uus naaber Jacobi tänavalt. Ent tõeliselt keeruliseks muudab elu alles veidravõitu naabri ootamatu kadumine ning uute seletamatute roimade ilmsikstulek.

Seekordne lugu algab ilma tavapärase rahuliku sissejuhatuseta peategelase advokaadibüroos. Lugeja näeb, et teoksil on midagi kurja ja leiab Masoni juba loo algul kohtusaalist, kaitsmas klienti, kes roimarite salasepitsuste lõksu langenud. Kliendi vastu esitatud tõendid on mõistagi võltsitud, ning seda on ka arvukad kaotsiminevad ja lagedale ilmuvad testamendid, nimed, autonumbrid ja viimaks isegi mõrv. Hädaoht, kuhu see sasipundar Masoni kliendi viib, on aga igati ehtne. Seda on ka Masoni ja tema kaaskonna nutikus ja kiire tegutsemine, mis viimaks toobki ootuspärase õnneliku lõpu.