Ühe uitaja Egerti reisipäevik Euroopast pakub lugejale sürreaalse situatsiooni, kus võib end ära tunda ühtaegu nii jutustajas kui ka neis, keda ta visandab, raputades seeläbi ärkvele mugavalt unelema jäänud väikekodanlase, kelle koorest ronib välja varjusurmas olev anarhist, ühiskonna heakskiitu otsiv isend, kelle suurim ulm on üksindus. Isiksuse kahestumine kui selline sobib selle teosega ka sisuliselt, sest tegu ei ole ainult reisipäevikuga, vaid samuti sügavale enesesse sukeldumisega, mille kestel jäävad sukelduja teele nii bipolaarsus, skisofreenia kui ka muud psühhoanalüütikutele huvi pakkuvad seisundid, mida saab kõrvaltvaataja kõrvaltvaatajana kõrvalt vaadata.

"Elust kirju" algab lapsepõlvest, kulgeb läbi konarliku kooliea ja haiguste tudengiseisusesse, hüppab läbi Indiast, Itaaliast, Venemaalt, Hispaaniast, jääb kauemaks New Yorki, kolib Tartusse ja siis Viljandisse, otsib elu mõtet, aga tavaliselt lihtsalt elab...

Raamatus “Kerge-raske-kivi” saad koos reisijuhtide Kertu ja Riho-Brunoga käia kolmel reisil: Amazonase auravas vihmametsas Surinames, mägismaahõimu juures Sulawesi saarel Indoneesias ja Vaikse ookeani troopilises paradiisis Prantsuse-Polüneesias ning Lihavõttesaarel. See on isiklik, soe ja lustakas lugu esmakohtumistest tundmatute paikade, inimeste, looduse ja kommetega. Sellised kohtumised panevad meeled toimima kõrgendatud valvsusega ning äkitselt märkame kõiksugu ettearvamatuid asju: moaide kummituslikke silmaauke, pühvlisarvede ja mürginoolekonnade mustrit, möiraahvide häälevarjundeid, värskete riisivõrsete ja iidsete vaimajade lõhna… Reisimisel juhtub tihti, et teele veereb kergemaid ja raskemaid kive. Paradiis, mis tundub kerge nagu pühapäeva hommik, võib moonduda põrguks, kui ootamatult roomab põõsast välja džungli peremees. Pea ees haiparve sisse sukeldumine võib tunduda pöörane ettevõtmine, ent vahest see polegi nii, nagu esmapilgul näib. See, mis enne võis tunduda raske, on korraga kerge ja vastupidi.

"Lahkuge siit enne, kui saar teid täielikult ära nõiub ja enda külge aheldab …," anti nõiduslikult tüünel keskpäevatunnil kalurite kohvikus istuvale Dorothy Carringtonile nõu. Aga tema juba oligi saare kütkeis. "Korsika. Graniitsaare portree", midagi palju enamat kui pelgalt reisiraamat, kasvas välja Korsikal elatud aastate jooksul nähtu ja kogetu tulemusena ning kujutab endast erakordselt elavat ja imelist portreed. Korsika maapiirkondades levinud arhailistest uskumustest, nõiakunstist ja vendeta-süsteemist ülevaadet andes, genovalaste arhitektuuri vaadeldes või korsiklaste külalislahkust nautides maalib autor pildi seda kõike ümbritsevast: mäed ja oliivipuud, makja joobnustav aroom ning graniitkülade askeetlik ilu. Raamat heidab esimest korda valgust Korsikale kui Euroopa ülitähtsale elemendile: äärmiselt individualistlik saarekultuur, mille kandjateks olevad inimesed on alati kalliks pidanud oma armastust vabaduse ja poliitilise õigluse vastu ning hinnanud kõrgelt uhkust, külalislahkust ja luulet. Seda raamatut võib vabalt pidada parimaks, mis on kunagi Napoléoni saare kohta kirjutatud; see on elegantses stiilis kirja pandud külluslik kooslus ajaloost, etnograafiast ja isiklikest tähelepanekutest. Üks kõige lummavamatest kohavaatlustest, mis on kunagi paberile jõudnud.