Suhtlemine on kõige tähtsam – kui sa ei suhtle, siis ka ei juhtu midagi, ja lood jäävad tulemata. Reisides kogetakse midagi, mida muidu ei tunnetata. Juhuslikult juhtub – selles on enam mõttetera ja õpetlikkust, kui aimata oskame. Aega peab olema. Üha enam valdab mind viimasel ajal tunne, et ajas on kõik kinni, täpsemini selles, kuidas me oma aega kulutame. Kiirus tapab kõik: muudab ümbritseva halliks, inimesed asjadeks, asjad rahaks ja tunded olematuks. Eelkõige kajastavad need lood soome-ugri rahvaste olukorda ja olustikku, tehes seda nii, nagu reisiraamatud või õpikud ei tee. Nende abil võib mõista Venemaa soome-ugri aladel valitsevat õhustikku ja mõtteviise. Hõimurahvaste juurde jõudmiseks pole kunagi hilja.

Sageli küsitakse Vargamäed külastades, kas kõik oli elus nii nagu romaanis. Siis selgubki, et koguni mitte. Kirjanik ei kopeerinud elu, vaid võttis sealt materjali ja vormis seda oma kunstiliste kavatsuste järgi. Paljud sündmused ja olukorrad kujunevad romaani-Vargamäel sootuks teisiti, kui nad toimusid omal ajal tegelikkuses. Kirjaniku isa pole kunagi sõbrutsenud oma saunamehe naisega ega temaga naitunud. Ei teata Jussi, kes oleks end üles poonud. Ei mäletata, et mõni sulane oleks lasknud Pearut läbi peksta. Ja Pearu kohta kinnitatakse, et ta pole kunagi kaevuraketele istunud...Selles raamatus viib Ilmar Sikemäe lugeja A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" tegevusmaile, jutustades suurteose tegelaste algkujudest, Vargamäe minevikust ja tänapäevast.

"hirm ja jälestus Egeuse merel" on tõsielusarja "Üle parda" võtete ajal kirjutatud gonzo-žurnalistlik reisikiri — armutult otsekohene sissevaade telesaate ja selles osalejate suhetesse, mis toimib autori autoetnograafilise eneseavastusena kesk Egeuse merd.Lisaks leiab raamatust muudki: lühireisikirja Sloveeniasse, kraterotoopilise novelli, raamatuarvustuse ning akadeemilise essee ümberlõikusest. Kirjanduslikud žanrid põimuvad ühtseks tervikuks, mis on oma autori nägu.

Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea. Hetkest, kui loobusin kohustusest Tōkyōt armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks. Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt "Jaapani poiss aastaks" lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse. Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin.