Pole vahet, kas oled üliõpilane, tegevjuht, ametnik või president, äsja uuele töökohale asunud või vana kala, sul on igal nädalal kasutada täpselt seitse 24-tunni pikkust päeva. Tahad saada väiksema vaevaga rohkem tehtud? Ära vaata, kui palju sul on aega, vaata, kuidas sa seda kasutad, ütleb raamatu „Haara ohjad!“ autor Rick Pastoor. Kui mõelda, kui suurt rolli mängib meie elus töö, on kummaline, et meile ei õpetata, kuidas seda teha. Justkui peaksid kõik iseenesestmõistetavalt teadma, kuidas seada prioriteete, teha häid plaane ja saada hakkama kiire tempoga. Tegelikkuses ei kipu aga tööasjad minema päris nii nagu peaks. Nädal on vaevalt alanud, kuid juba oled omadega maas: postkast ja kalender on totaalselt umbes ning tegemata tööde nimekiri pikem kui lohesaba. Rabad küll kõvasti tööd, aga kas teed ka edusamme? Pastoor ei erguta sind tempot maha võtma ega oma ambitsioone kohitsema, vaid aitab sul sinu käsutuses oleva ajaga teadlikumalt ümber käia. Ta selgitab, millele strateegilisel hetkel vunki juurde anda ning mis jätta külma kõhuga tegemata. Kuid juttu tuleb ka muust. ¤ Kuidas strateegiliselt töötada ja haarata töötundide üle parem kontroll? ¤ Kuidas saada hakkama kõikvõimalike ootamatustega? ¤ Kuidas strateegiliselt mõelda ning teisi kuulata? ¤ Kuidas kasutada kalendrit, ülesannete nimekirja ja e-postkasti, et teha tööd kiiremini ja paremini? ¤ Kuidas mõelda välja, mida sa tegelikult tahad? ¤ Kuidas eesmärkidega aastaplaani koostada ning selle teostuseni jõuda?   ¤ Kuidas jääda iseendaks, aga olla seejuures parem? ¤ Kirsiks tordil on asjade lõpule viimise tehnika: iganädalased kohtumised vastutuspartneriga.

See Wolf Groupi sõnastatud põhimõtetel rajanev, mitmekümne intervjuu põhjal valminud raamat räägib ettevõtte juhtimise kultuurist. Millised on ettevõtte missioon, visioon ja väärtused ning kuidas neid rakendada? Raamatu eesmärk on juurutada ettevõttes ühesugune arusaamine sellest, millised on juhi ülesanded, väärtushinnangud ja tegutsemise alused. Wolf Group on rahvusvaheline ehituskeemiat tootev ja üle maailma kümnetesse riikidesse müüv korporatsioon, kus töötab üle 400 inimese. Taolise korporatsiooni juhtimine ja selles töötamine ei tule niisama. See raamat selgitab, mis on Wolf Groupi olulisemad juhtimispõhimõtted ja printsiibid, mille alusel meeskond iga päev eesmärgi poole liigub.

Aina suuremaks paisuvat ettevõtet kipub ühel hetkel organisatsiooniline jäikus tabama ja nii jääbki algusaegade innovaatilisest särast vaid kahvatu vari järele: uuendused loovad soodsa pinnase kasvuks, mis definitsiooni järgi tähendab suurenemist, muutes uuendamise nõnda veelgi raskemaks. Paradoksaalsel kombel paisub koos kasvuga ka vajadus uuendada, sest konkurents surub armutult peale: nad kas püüavad sind kopeerida või millegi veelgi võimsamaga pikali joosta. See on nagu koormustest, kus meedikud lisavad jooksulindile kiirust juurde nii pea, kui hakkad end piisavalt mugavalt tundma. Firmade tüüpiliseks "surma" põhjuseks on võimetus pidada sammu uuendustega, millele nad ise on oma kõrghetkel hoo sisse lükanud. Saatuslikuks saanud "haigusteks" on inerts ja bürokraatia, riskitaluvuse kadumine, hirm olemasolevate toodete kannibalismi ees, jäigalt juurdunud arendusprotsessid, vanadest ärimudelitest pimesi kinnihoidmine, liigne puudulike finantsmõõdikute usaldamine ja juhtimise lühinägelikkus. Hüpotees, et ka suuremad organisatsioonid võivad uuenduslikud olla, on pakkunud Gary P. Pisanole pikki aastaid rohkelt tegevust. Nii tema kui ka teiste teadlaste tööd on viinud järeldusele, et eduka uuendamise aluseks on strateegia, korralduslike süsteemide ja kultuuri kombinatsioon, mille loob õige juhtimine. "Ettevõtte loov arendamine" uurib, kuidas organisatsioone teisiti kujundada ja juhtida, et nende uuenduste elluviimise võimekus ei väsiks.

New York Timesi ja Wall Street Journali bestseller! Elu prožektorite all on karm, eriti veel segastel ning kiiretel aegadel. Rinda tuleb pista lõputute kriiside, tarbetu müra ja väsimatute "heasoovijatega". Et sellest piinavast seisust vähegi väärikalt väljuda, tekib paljudel kange kiusatus raudse maski taha pageda. Raamatu "Julgege juhtida" autor Brené Brown leiab, et meie keskel toimetab liiga palju neid, kes juhivad hirmu ning haiget tegemise pinnalt. Browni unistuseks on pärandada oma lastele maailm, mida juhivad julged. Kui aga ise oma käiseid üles ei kääri, pole põhjust teistelegi küsivalt otsa vaadata. Nii sündiski raamat, mis autorit tsiteerides räägib praktilises, jamavabas ja lihtsasti kasutatavas võtmes sellest, mis teeb ühest keskpärasest tegelasest särava liidri. Olgu lisatud, et juhina ei käsitle ta mitte üksnes neid, kelle visiitkaart seda kinnitab, vaid igaüht, kes võtab vastutust leida inimestes ja protsessides potentsiaali ning on valmis neid ka arendama. Raamatu selgrooks on sadadest organisatsioonidest saadud kogemus ning põhjalik, pea kahe aastakümne pikkune uurimistöö, mille keskseks küsimuseks oli: mis vajab senises juhtimisviisis muutmist, et olla keerukas ja kiiresti muutuvas keskkonnas edukas? Tippjuhtide vastustest selgus, et me vajame julgemaid juhte ja südikamat kultuuri. Uuringust koorus välja seegi, et tegelikult kogeb enamus julgeid juhte regulaarselt mitut tüüpi hirmu, mistõttu ei saa see olla veel takistuseks, et olla julge. Tegelikuks kurja juureks on hoopis viis, kuidas me hirmudele reageerime. Brown väidab, et kõigi nende aastate jooksul pole ta kordagi kohanud julget juhti, kes poleks pettumust, läbikukkumist ja südamevalu tundnud. Julguse kasvatamise põhioskuseks peab ta tahtmist ja võimet olla haavatav. Vaid siis on võimalik rakendada kolme ülejäänut – oskust oma väärtuste järgi elada, usaldada ning taas jalgele tõusta. Oskus olla julge ei saa kunagi olla suurem haavatavuse taluvusest. Just nende nelja õpitava, analüüsitava ning mõõdetava oskuse abil saab teha suuri tegusid. Märksa suuremaid kui hirmuga.