John Hare pajatab nauditava huumoriga suurepärase loo neljast reisist Mongoolia Gobi ja Gashun Gobi kõrbe sõna otseses mõttes vaenulikku keskkonda leidmaks tõendeid selle kohta, et ulukkaamelid -- üks maailma haruldasimaid loomaliike -- on veel elus.

NB! Müügil ilma CD-ta. Raamatu «Kuidas rännata ilma hirmuta» esimene osa räägib välismaal reisimisest ja sellega seotud hirmude ületamisest. Teine osa kõneleb rännakutest, mida on võimalik kogeda ilma reisimata: meditatsioonist, hingerännaku-taimedest ning väelauludest/-tantsudest. Kolmas osa käsitleb elu kui rännakut sünnist surmani. Seal filosofeerib Tom teemadel ego, soov omada olemasolevast rohkemat, looja, inimsuhted, surm ja tänulikkus. See lauludest, luuletustest, mõtisklustest ja põnevatest rännulugudest pakatav kirjatükk on omamoodi rändamise käsiraamat ning pakub igale avarduda-soovijale kindlasti innustust ja tuge. Tom Valsberg on iseäralikest ideedest pakatav rändmuusik ja sõnasepp, kes on viimase kümme aasta jooksul ohtralt maailmas ringi reisinud. Rännakutest inspireeritult on Tom kirjutanud palju Indigolaste laule ja avaldanud Eesti Ekspressis luuletusi ning rännulugusid. Rännakuraamatu teeb eriliseks sellega kaasnev heliplaat, mis võimaldab raamatusse põimitud laule lugemise kõrvale ka kuulata. Lisaks Indigolaste ja Tane mahuta lauludele leiavad plaadil ilmavalgust ka Tommi uue ansambli Manki Maindi kuus tuttuut laulu.

"Seestpoolt välja" on sügavalt autobiograafiline teos. See on suur arenemise ja armastuse lugu, sest elu on viinud kodust kaugele. Saab öelda ka, et meditatiivne teos, sest see suur kandam, mis on kogunenud – see tuleks maha laadida, sest muidu poleks jaksu edasi minna. 
Autor kirjutab väga ausalt ja avameelselt Eestis elamisest, unistustest, armastuse leidmisest, laste kasvatamisest, õpingutest Ameerikas ja ka ameerikalikust eluviisist. Lugudest kumab läbi suur koduigatsus ja mõistmine, kui hea oli Eestis elada ja et siinelavad inimesed võiksid oma kodumaad rohkem väärtustada. Samuti on mitmed peatükid pühendatud lastele, et nad oma päritolu ja ema räägitavat keelt ei unustaks ning hoiaks seda.
Antud raamat on hea lugemisvara nii neile, kes tahaksid ameerikalikust elustiilist rohkem teada ja adekvaatsemat pilti saada ning ka neile, kes huvituvad geograafilisest elukeskkonnast täpsemalt.
Juba sellepärast tasub lugeda, et teosest õhkab väga palju positiivsust ja keskendumist enesearengule, et olla parem ema, abikaasa, tütar, õde, sõber – olla hooliv ja tolerantne inimene, sest ühiskond vajab inimesi, kellele saab toetuda, kui eluraskused vaiba jalge alt ära tõmbavad.

Carolijn Visseri raamatus kohtume naistega, keda elu on sünnimaalt kaugele viinud. Ehk mäletate veel Miss Concordiat Sigrid Xin Wangi, seni vist ainsat hiinlannat meie iludusvõistluste ajaloost? Nüüd elab ta Kanadas, aga kuidas ta Eestisse sattus? Tema loo alguses saavad Moskvas kokku eesti neiu ja hiina noormees, kelle järeltulija ja tema abikaasaga kohtub raamatu autor 1990. aasta suvel Pekingist Moskvasse sõites. Pika rongireisi vältel sõlmitakse sõprus, mis toob Carolijn Visseri järgmisel aastal ka Eestisse, kus on juba ootamas uued inimesed ja uued lood. Õnnelikule lapsepõlvele Rägavere mõisas järgnenud Umsiedlung´it ja sõja lõpu koledusi Saksamaal meenutab Edith von zur Mühlen; Nõukogude Liidu lagunemisega riikide ja inimeste vahele tõmmatud piire kunagine Tallinna muusikapedagoog Larissa, kes nüüd õpetab laulma navaho lapsi. Ka ülejäänud tegelaste teekonnad on olnud pikad ja keerulised: Saksamaa juudipere teismeline tütar Bettina jõuab Shanghai kaudu lõpuks Austraaliasse, inglise neiu Esther armub hiina üliõpilasse ja järgneb talle Hiinasse, otse II maailmasõja künnisel. Nii kujuneb meil nende jutustuste abil veel üks vaade 20. sajandi pöördelistele aegadele, läbi võõrsile sattunud naiste silmade.