Umbes XX sajandi alul sõitis noor kirjanik Anna Sakse jaaniõhtul vanemate poole Leja külla. Rongist läks ta maha Galkauska jaamas ja otsustas koju minna otse läbi metsade. Teerada hargnes, radasid läks ühele ja teisele poole. Kui ilm hämaraks kiskus, sai selgeks, et õige rada on käest kadunud. Kirjanik läks hea õnne peale läbi pimeneva laane, kuni lõpuks jäi nõutult seisma. Suve kõige lühema öö hämaruses kerkis metsaniidult joovastav lõhnalaine. Õitsesid ööviiulid. Ka selle muinasjuturaamatu keskmeks on ammune lugu ööviiulist. Selle ümber on muinasjutud lillehernest, palsamist, lumikellukesest ja pärsia sirelist, murtudsüdamest, gladioolist, käopisarast...

Täiskasvanud lugejatele mõeldud valik "Tuhande ühe öö" vähem tuntud lugudest, mis sisaldab värssidega pikitud legende, anekdoote ja pajatusi.

Sisukord: - Hõlbuleib - Meestetöö ja naistetöö - Tark Andrei - Varastatud kraam ei kosuta - Talumees keisri kindralit õpetamas - Kuidas vaene mees hanesid jagas - Tüütud külalised - Kaupmees ja tema õnnetus - Jahimees ja kalamees

Koit ärkas vara, ta oli hästi välja puhanud ja talle näis, nagu oleks täna mingi suur püha. Onn oli heledasti valgustatud, väljast paistis sisse ere päike. Poiss kuulis pirinat, nägi - täissöönud sääsk punetas aknaruudul nagu roosa helmes. Koit tappis pisikese vereimeja vähimagi süümepiinata ning ruttas välja, kissitades silmi harjumatust eredast valgusest, mis paiskus alla taevast, peegeldus välgutaoliste sähvatustena jõelt. Oli haruldaselt vaikne ja soe. Kaselehed lõhnasid. "Tsüit, tsüit, tsürr..." vidistas kõrge rookõrre otsas saba võngutades väike, pruun, musta peaga rootsiitsitaja. Ruugete tiivaotstega valge koiduliblikas hõljus kergelt üle värske rohu. Koit hingas täie rinnaga karget ja puhast õhku. "Kena hommik, mis?" küsis Rookull, katkestades võrguparandamise. "Tore!" "Jaa, ilm võttis viimaks teise tuuri..."