Härra Pidulik oli äkki otse pea kohal silmanud koletist. Paanikas hüppas ta vankrist välja ja langes sügavikku. Nüüd lamas ta seal ega julgenud liigutada. Siis toksas teda midagi märga. Nina? Koletise lõuad? Alles siis sai härra Pidulik täpsemal vaatlusel aru, et koletu elukas oli kõigest lammas, kes puhkas tema kõrval rahupesas. "Nagu sein, millest võib kinni hoida ja end päästa," mõtles härra Pidulik. "Peatada nagu sõidukit? Jah!" Ja juba haaraski ta mõlema käega lamba villast ning sikutas end ülespoole.

Eesti lugejale juba hästi tuntud zooloogi ja kirjaniku järjekordne raamat kõneleb loomaaia asutamisest Jersey´ saarel ning loomaaedade osast haruldaste loomaliikide kaitsel. See mõnusa huumoriga kirjutatud ladus ja sisutihe raamat pakub huvitavat lugemist kõigile loodusehuvilistele.

See on 12-aastase Reena päevik tema elumuutustest kuni esimese armumiseni. Reena on tore ja tark äärelinnatüdruk. Kuni viienda klassi lõpuni keerles Reena elu ümber muusika – ta õppis muusikakallakuga koolis viiulit. Aga tasapisi selgus, et ükskõik, kui väga Reena ka ei püüaks, ei ole ta selle kooli jaoks piisavalt hea. Nii jäi ta ühtäkki ilma peaaegu kogu oma senisest maailmast.

Manolito on omapärase mõtlemislaadiga ja vahel lausa jahmatama paneva ütlemisega hispaania koolipoiss, kelle lustakaid, kuid ühtaegu õpetlikke lugusid tema ema ja teised kodused sageli ära kuulata ei jaksa. Manolito ei suuda enda teada jätta, et ka telediktoritel on jalad, kuigi nad neid oma töö tegemisel ei vaja, kuidas hävimisohus lindudel on võimalik ülemaailmse rahu eest seista või mis juhtub siis, kui maailma kihvtim tüdruk tuleb sinu koju multikaid vaatama. Ja mida kõike veel! Elvira Lindo sai 1999. aastal rahvusvahelise lastekirjanduse preemia.