Mulle tundub, et tavahoiakuid võiksime kokku võtta järgmiste lausetega:

Kui X käitub lollisti teadlikult ning ühiskonna arvates vääradest tõekspidamistest lähtuvalt, siis on ta kuradi loll ja tuleks nt tapalavale saata.
Kui X ei oma küllaldaselt teadmisi või teab ebavajalikke asju, siis on ta jumala loll ja väärib pigem kaastunnet.
Kui X käitub adekvaatselt või oma kasulikke teadmisi, siis on ta kuradi tark ja temaga on kasulik hästi läbi saada.
Pole tänapäeval meie hulgas ühtegi inimest, kes oleks jumala tark, st tõeliselt tark ja kardetavasti oleks selline tarkus midagi sellist, mille kohta võrukeelne vanasõna ütleb: “Ülearvu suur tarkus um tuusama, miä suur ullus.”

Ealeski pole nii paljusid fakte olnud võimalik seletada nii väheste eelduste abil. Lisaks külluslikule selgitavale jõule on Darwini teoorial ka sitket elegantsi ja poeetilist ilu, mis jätab kaugele maha ka kõige imelisemad maailmaloomise müüdid. Üks mu eesmärke selle raamatu kirjutamisel oligi osutada sellele inspireerivale väärtusele, mida sisaldab nüüdisaegne arusaam darwinlikust elukäsitlusest. Mitokondriaalses Eevas on palju rohkem poeesiat kui tema müütilises nimekaimus. Autori eessõnast

Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on selle praegusaja vaimuelu ühe silmahakkavama esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Siin leiab väljendust vaimustatud panteism, mille allikaid tuleb otsida keskaegsete müstikute, vanade hindude ja nende uusaegsete järglaste, nagu Novalise ja Emersoni, juures. Ometi ei lange selles teoses, nagu teisteski Maeterlincki filosoofilisis kirjutisis, pearõhk seevõrra ainese teaduslikule küljele kui vormi ning keele kaunidusele, esitamisviisi sugestiivsusele ja mõtte haaravusele. Praegusel kibestunud ja pessimistlikul ajastul, mille kõle vaim inimkonda nii raskelt rõhub, Maeterlincki elujaatav ja julgustav vaim on teenäitajaks parema ja hingestatuma tuleviku poole.

"Mil iganes me räägime religioossest ainesest, räägime piltidest, mis osutavad millelegi sõnades väljendamatule... Hakates nüüd järgnevalt tegelema "metafüüsiliste" objektidega, olen ma täiesti teadlik, et liigun piltide maailmas ja mitte ükski mu arutluskäik ei puuduta mõistusele kättesaamatut... Kui aga keegi mu lugejatest peaks tundma kiusatust lisada vaadeldavate jumalapiltide ette sõna "kõigest", satuks ta sedamaid vastuollu kogemusega, mis demonstreerib vähimagi kahtluse varjuta nende piltide erakordset numinoossust. Nende piltide erakordne vägi ei tekita meis mitte üksnes tunnet, et nad tähistavad ens realissimus't (reaalseimat olevat), vaid veenab meid ka selles, et nad tõepoolest väljendavad ja n-ö manifesteerivad teda. See muudab meie arutelu ebatavaliselt keeruliseks, kui mitte võimatuks," ütleb C. G. Jung. Ja ometi on ta selle teekonna ette võtnud, lootes olla hääleks paljudele, kellega on juhtunud sama, mis temaga.