«Käesolev raamatuke ei taha pakkuda autori enda teooriaid ning arvamisi, vaid püüab anda kõige üldisemat ülevaadet psühhoanalüüsist, nagu ta esineb tõelises psühhoanalüütilises kirjanduses. Raamat toetub esijoones psühhoanalüüsi looja, Viini juudi soost arsti Siegmund Freudi ja tema kooli õpetusele, võtab aga vähemal määral arvesse ka C.G.Jungi analüütilise psühholoogia ja A.Adleri individuaalpshühholoogia koole, mis iseseisvaiks õpetusiks arendasid juba Freudi juures leiduvaid mõtteid. Kus psühhoanalüüsi arvustajail oli öelda põhimõttelist (eriti psühhoanalüüsi piiride kohta), on ka neid tähele pandud.» Autor

Järjekindel isiksus on väga töökas, täiust taotlev, sihikindel, pro­duktiivne, energiline, eesmärgikindel, piinlikult täpne ja teovõimas. Harilikult on niisuguse isiksuselaadiga inimesed enda vastu väga nõudlikud, mis puutub asjade elluviimisesse, moraali ja vastutusse. Nad kalduvad olema ambitsioonikad, aga mitte tingimata karjääriredelil tõusmise mõttes, mida ambitsioonikusega tavaliselt seos­tatakse. Järjekindlus võib viia nii kogude viisi luuletamise kui ka tippjuhiks pürgimiseni. Kas tundsite ennast selles kirjelduses ära? Kompulsiivsus on suure saavutusvajadusega inimese relv, mis tasakaalukal rakendamisel toob palju kasu ja toidab ambitsioone, ebaterve intensiivsuse korral aga pöördub tema enda vastu, põlistades jäika ja kontrollivat meelelaadi, mis omakorda hoiab teda pinges, toob kohustused ettepoole kõigest muust, lõhub inimsuhteid jne. Järjekindlus kui isikuomadus võib niisiis sama skaala eri otstes mõjutada teie elu äärmuslikel viisidel. Gary Trosclair aitab jõuda sügavama arusaamiseni sellest, mis üldse on järjekindel või kompulsiivne isiksus, kuidas selliseks kujunetakse ning mis kihtidest see koosneb. Selle raamatu abil õpite teadvustama oma lugu, seadma paremini prioriteete ning juhtima eluterveid muudatusi olulistes eluvaldkondades. Teadvustage oma mina osi, hoidke ohjad kindlalt käes ja võtke enda ülipüüdlikkusest maksimum.

Mida sina viimati kahetsesid? Kahetsust tunnevad kõik, olgu see siis millegi tegemise või tegemata jätmise pärast. Daniel H. Pink, menukite „Millal“ ja „Liikumapanev jõud“ autor, on nii USAs kui ka ülemaailmselt korraldanud kahetsusuuringuid, milles võttis selle universaalse emotsiooni lähema vaatluse alla. Negatiivsed tunded on terve aju ja küpse mõtteviisi tunnus, samuti väidab Pink, et mõõdukas kahetsus muudab meid paremaks, kuna annab eelduse õppimiseks ja arenguks. Kui meenutame ja isegi võimendame oma varasemaid vigu, aitab see edaspidi langetada paremini läbi kaalutud otsuseid, kasvatada sihikindlust ja parandada sooritust. Negatiivsete tunnete allasurumine lükkab vaid edasi nendega silmitsi seismise hetke ja loob pettekujutelmi, hea pole ka teine äärmus ehk neile tunnetele täieliku voli andmine – see võib viia meeleheiteni. Ennekõike on tundeid tarvis analüüsida, et nende tekitatud ajutine stress enda kasuks pöörata. Võti seisneb tasakaalu leidmises: kuidas käsitleda kahetsust võimalusena õppetunniks, ilma et see meid määratlema hakkaks? Iseennast ei ole vaja vigade tõttu mitte hukka mõista, vaid õppida aktsepteerima. Rohkete kahetsusuuringust pärit näidete najal on Pink paigutanud kahetsused nelja kategooriasse, millest joonistuvad omakorda välja neli peamist inimlikku vajadust: stabiilsus, areng, headus ja armastus. Selgub, et tuumkahetsused on koondunud just käest lastud võimaluste ja täitmata jäetud kohustuste ümber. Kahetsusele õigesti lähenedes on aga võimalik jõuda täisväärtusliku eluni, sulandades meie ees laiuvad kohustused ja võimalused sujuvalt ühte. Autor pakub välja hõlpsasti järgitavad võtted, mis aitaks meil kiiremini ja tõhusamalt endale seatud eesmärkide poole pürgida.

Kui aastakümneid tagasi olid moes kivinägudest machomehed, kes kõik asjad rusika ja jõuga ära lahendasid, siis nüüd on imelikul kombel see pendel löönud teise äärmusesse, kus mehed omavahel kõike palvetamise, lõhnaküünalde ja meditatsiooniga üritavad lahendada. See on jällegi teistpidi hirmutav äärmus. Hetkel tundub, et mees, kes nädalas korra vähemalt ei nuta ja emotsioone oma kaaslasele nuuksudes ei väljenda, ei olegi enam mees. Igasugune ürgne mehelikkus, vastupidavus, tugevus ja vägi on justkui tabuteemad. Mehed ei tea, kas õnnelikul hetkel oma elus möirata nagu lõvid või plaksutada, kallistada ja nutta. Kui juba piisavalt raske on olla mees, siis veel raskem on praegusel ajal olla isa. Lisaks sellele, et mees peaks olema perele tugipostiks ja hoolitsema kogu pere julgeoleku eest, siis moodsalt isalt nõutakse ka seda, et ta naist kodutöödes ja lastega võimalikult palju aitaks. Lisaks peaks ta olema ka tuntud ütluse kohaselt köögis kokk, seltskonnas härrasmees ja voodis teadagi kes. Lisaks veel muidugi ka korralikult raha koju tooma. Aga kui ühel hetkel sa mehena avastad ennast keset möllu ja sõda, lapsed röögivad, koer oksendab, kaaslane on samuti kogu oma energia päeva jooksul ära andnud ja sa pead välja mõtlema, et kuidas teha tööalaselt oma järgmist ja kõige targemat sammu, siis jookseb juhe kokku küll. Aga mis teha edasi? Kuskil on jäänud mingi õpetus puudu. Kelle poole vaadata? "Mees 2. Minu Kari" on järg ülimenukale bestsellerile "Mees". Arvan, et mees ei tohiks tegelikult isaks saada enne, kui ta ei ole iseenda mõtteid ja hingeelu korda saanud. Kuidas saaks ta olla õpetaja ja teejuht, kui ta ise veel pimeduses eksleb. Eks sama kehti ka naiste ja emaks saamise puhul. Esimene raamat viis inimesed teekonnale rohkem enda sisse, "Mees 2" aga keskendub suures osas meie suhetele, meie peredele, meie rahvale ja meie maailmale.