"Kadunud saar" (1972) on eeskätt raamat Hiiumaast. Ehkki autori sissepoole elatud lapsepõlv, heitlev noorus ning vaimulike otsingute entusiasm suunavad teose dünaamikat, seostub tunnetuslik tuum ikkagi "kadunud saarega". Hiiumaa, selle minevik, aura ja inimesed ning kirjaniku genealoogiline juurestik määravad Kalmuse kujunemise, suunavad ta loomingulisi sihte. "Kadunud saares" puudub nostalgiline imalus, lapsepõlv ei sillerda mälestustes õilmitseva õnnemaana. Pigem painab poisipõlve üksindus, hingevalu, haavumised, hirmud-õudused, mida kohati leevendab vaid saare lohutav loodusrüpp.

Anna Haava (1864-1957) peatöö on ta luule, tema jutukirjandus on väike, ainult "Väikesed pildid Eestist". Kahetsetud on, et tal jäänud kirjutamata mälestused. Siiski on ammusest ajast avaldamist oodanud autobiograafiline teos "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest". See on ilus raamat peenetundelise hingeeluga lugejale, mille kaudu tekib elav pilt meie esiemade- ja esiisade-aegsest külast kui kultuurimiljööst.

Jürgensteini "Minu mälestused" I-II võeti ilmudes väga hästi vastu. Tollane arvustus väitis, et "ladusas, kujukas jutustuses autori isikliku elu sündmuste raamis esitatakse rikkalikku materjali ja andmeid meie lähema mineviku olude ja nähtuste valgustamiseks, eriti eesti haridus- ning poliitikaelu sündmuste selgitamiseks ja nende arenemist edendavate või takistavate tegurite ja isikute iseloomustamiseks." Esimese Saksa okupatsiooni aja lõpuni ulatuvad mälestused ilmuvad uustrükis esimest korda.

Henning von Wistinghausen töötas 36 aastat Saksamaa Liitvabariigi diplomaadina. Kõigest mõni päev pärast Eesti taasiseseisvumist asus ta ametisse Saksa suursaadikuna Eestis, jäädes sellele ametikohale kuni 1995. aastani.

Autor on pärit sellisest baltisaksa perekonnast, kelle kodumaaks oli 300 aastat Eesti. Põhitöö kõrvalt on ta koostanud ja avaldanud uurimusi Eesti ajaloost. Oma mälestustes, mis hõlmavad nii Leningradi Saksa peakonsuli aega kui ka Tallinna-aastaid, vaatleb Wistinghausen Eesti kui endise Nõukogude liiduvabariigi nüüdisaegseks demokraatlikuks turumajanduslikuks õigusriigiks muutumise protsessi ja Eesti naasmist maailma riikide ühendusse. Selles seoses räägib ta ka Saksa-Eesti suhete taastamisest ja inimestest, kes nendel aastatel selles tegevuses osalesid.