Ants Antsoni elulooraamat

Raio Piiroja elulooraamat

„Ma olen mänginud jalgpalli, niikaua kui ma mäletan, alates sellest, kui ma olin nelja aastane. Alguses oli jalgpall, mitte sõna. Jalgpall oli alati enne kirjandust, enne lugemist, enne kooli. Enne tüdrukuid, enne oli jalgpall, siis kõik muu.“ Ungari kirjanduse suurkuju Péter Esterházy raamat räägib jalgpallist tema enese elus ja tema rahva ajaloos. Jalgpall on tema kirg. Väikejalgpalluri, jalgpallifänni ja vananeva jalgpalluri läbielamiste kirjeldused saavad tema raamatus üldinimliku mõõtme ja mõtestuse. „Tagantjärele targana võin öelda, et just jalgpall päästis mind algkoolile loomulikuks peetavast kiusamisest. Jalka oli minu normaalsuse mask: minu tegelikuks minaks peeti klassimeeskonna tugisammast ja seda ebameeldivat kõiketeadjat omamoodi arusaamatuseks.“ Autor on pärit põlisest aadliperekonnast, hariduselt matemaatik ja vaimulaadilt intellektuaal. Teose eestindas kultuurkapitali tõlkeauhinnaga pärjatud tõlkija Lauri Eesmaa.

See raamat räägib Tartu legendaarsest kergejõustikutreenerist ja Tartu ülikooli õppejõust Martin Kutmanist (1928-2012). Martin Kutman, kes õpetas ülikoolis üle saja semestri ning treenis paljusid Eesti kergejõustikku ilmestanud sportlasi, oli põneva elukäiguga. Ta sündis Gruusias Estonka külas, veetis seal lapsepõlve ja käis Gruusias ka koolis ja instituudis ning kuulus Gruusia kergejõustikukoondisesse teivashüppajana. 1952. aastal tuli Kutman ülikooli kergejõustikukateedri juhataja Fred Kudu kutsel Tartusse ja ülikooli, kuhu jäigi kogu eluks. Teivashüppes esindas ta ka Eesti koondist, treenerina on ta aidanud tippu aga paljusid (Anna Iljuštšenko, Ain Evard, Gennadi Organov, Jevgeni Jessin, Muza Lepik (Vorotõntseva), Margit Thomson (Aidla), Enn Lilienthal, Helgi Kivi (Haljasmaa), Aivo Noormets jt). See raamat räägibki sellest ajast. Räägib ülikooli kergejõustikukateedrist ja selle suurest rollist Eesti kergejõustikus, räägib ülikooli staadioni ja Kääriku ehitamisest, räägib Martin Kutmani treenerinippidest, aga ka näiteks Lehe Viktorist ja sellest, mis tema juures Gruusia külas juhtus. See on raamat treenerist ning tema kolleegidest ja õpilastest. Paljud neist räägivad selles raamatus. See on kokku pikk ja põnev lugu. Lugu treenerist, kes oli "hästi soe inimene, hästi teistele mõtlev. Mäletan tema sooje silmi, kui ta sulle justkui südamepõhjast otsa vaatas. Temaga sai kõigest rääkida, tema oli avatud, nii muutusid ka ise avatuks. See oli talle nii loomulik," nagu räägib raamatus kõrgushüppaja ja nüüdne treener Margit Thomson.