1952. aastal avaldati Ameerika ajakirjas Life artikliseeria, millest hiljem koostati raamat „Stalini kuritegude salajane ajalugu“. Selle raamatu teavet kasutasid vene ajaloolased ja kirjanikud laialdaselt juba enne selle ilmumist NSV Liidus. Endise NKVD ametniku Aleksandr Orlovi kirjutatud raamatus on mälestusi ja poliitilist analüüsi 1930. aastate sündmustest – Stalini julmustest Suure terrori ajal.

13. jaanuaril 1999 möödus sada aastat omaaegse tuntud kirjamehe Juhan Jaigi sünnist. Tänases Eestis on tema nimi paraku unustusse vajunud. Kirjanik lahkus koos perega sünnimaalt 1944 sügisel ja suri 1948 Rootsis. Eestlaste vanemale põlvkonnale ei ole Juhan Jaigi nimi aga võõras. Oli tema ju üks neist, kes sirguva noorsoo maailmanägemist oma kodupaiga ainestikul põhineva ja rahvalikus keeles kirjutatud loominguga 1920.-1930. aastatel oluliselt kujundas. Selles on tema tähendus mõõdetamatu. Kirjaniku sünnijuubeli eel avastas tema Prantsusmaal elav tütar Ilo Jaik Riedberg perekonna arhiivi korrastades isa seniavaldamata käsikirja. See on mälestusraamat eestlaste sunnitud pagemist kodumaalt, elust pagulaslaagrites Saksamaal ja Austrias.

Selle raamatu kangelane Vassili Stalin sai kuulsaks vaid seetõttu, et põlvnes mehest, kes kandis "rahva isa", "suure tüürimehe", "kõikide rahvaste parima sõbra" kõlavaid tiitleid – ta oli juhuslikult Jossif Stalini poeg. Talle sai osaks "kuldne noorus", kindrali aukraad juba 26 aastaselt, suure spordimetseeni loorberid, pärast isa surma aga vangipõli ja surm tundmatusse hääbununa. Hinnangust Vassili kui isiku suhtes jäi alatiseks mõjutama mälestus Jossif Stalini tegudest. Alles 80ndate aastate lõpus hakkasid mitmed ajakirjanikud ja kirjamehed objektiivsemalt hindama Vassili Stalini isikut, kujutama teda mitte ainult tumedates toonides. Jäägu lugeja otsustada, kes siis Vassili Stalin tegelikult oli.

Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale'i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Millised olid aga tegelikult selle saatusliku naise elu tagamaad? Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada. Friederike Hausmann toob lugeja ette kurikuulsa paavstitütre läbinägeliku portree, näitab teda tegutsemas oma ajastu hiilguse ja halastamatuse taustal ning kirjeldab, kuidas kujunes Borgiate "must legend", mis on Lucreziat läbi aegade saatnud ja varjutanud.