Niccolò Paganini (1782-1840) oli itaalia viiuli-, vioola- ja kitarrimängija ning helilooja. Ta oli oma aja tunnustatuim viiulivirtuoos. Ta hakkas kontsertidel mängima 11-aastaselt, oli 1805–1808 sooloviiuldaja ja kapellmeister Itaalia linnas Luccas, hiljem esines väga menukalt mitmel pool Euroopas, sai 1828 Viinis keiserliku kammervirtuoosi tiitli. Edendas viiulimängutehnikat: rakendas topeltflažolette, vasaku käe pizzikatot ja hüplevat poognat; mängis erakordse tehnilise täiuslikkusega, tuliselt ja värvikalt. Oli kuulus ka kitarristina. Tema romantilisest heliloomingust tuntakse nüüdisajal 24 kapritšot (1817), viiulikotserte d-duur ja h-moll ning mõnd variatsioonivormis teost. Aastast 1954 korraldatakse tema sünnilinnas Genovas rahvusvahelist viiuldajate võistlust.

Paruness von Meck, üheteistkümne lapse ema, asjaarmastaja muusik, armub Tšaikovskisse – muusika pärast – ja pakub talle alatist toetusraha, et helilooja saaks pühenduda üksnes muusikale. Leping sõlmitakse ühel tingimusel: nad ei kohtu iialgi. Neljateistkümne aasta kestel maksiski paruness Tšaikovskile üsna kopsakaid summasid, ainsaks vastutasuks ulatuslik kirjavahetus, milles helilooja jagab parunessiga oma vaateid muusikale, kirjandusele, ajaloole, poliitikale.

NSV Liidu rahvakunstniku, Lenini preemia laureaadi, sotsialistliku töö kangelase, Eesti NSV teenekaima koorijuhi laulupeoraamatusse on koondatud publitsistika, mis seondub eesti nõukogudeaegsete laulupidudega. Laulupeolugudega liituvad ka muud kooride elu ja tegevust käsitlevad artiklid, ülevaated, sõnavõtud ja mõtteavaldused. Illustreeritud must-valgete ja värvifotodega, sõbralike šaržide ja joonistustega.

Käbi Laretei, eesti soost Rootsi pianist ja kirjanik, sündis 1922. a. Tartus diplomaat Heinrich Laretei noorema tütrena. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal jäi Käbi Laretei koos oma vanematega eksiili Rootsis. Elab täna Stockholmi kesklinnas ja mõtleb tihti Eestile. Et mitte öelda - alati. "Eksiil" on Käbi Laretei Eestis ilmunud raamatutest viies ja kannab Urmas Oti poolt pandud pealkirja. Erinevalt eelmistest on "Eksiil" mõnes mõttes koguja-raamat. See tähendab, raamat inimesest, kelle elus on olnud palju armastust ja kes on klaverit mängides mõnikord tundnud inglitiiva puudutust.