Lõpetamata luuletustest valinud P. Rummo Pahaendeline vaikus. Ja siis ujuvad välja surisevad lennukid nagu sitikad õhtuti sumisedes. Inimesena seisad üksinda paberiga võretet aknate taga kui vanglas: tahaks kõnelda, pää panna kuhugi, paitada lapse valgeid käharaid, vaadata teda uinuvana süütult. Aga seisad mõttesooni pidi seoses nendega, kes raskeis masinais tulesaju all kaitsevad oma pühamat, kes ohverduvad ideede nimel.

Mõtle, mis ehmatus, kui jälgid üht huvipakkuvat inimest kaugelt binokliga, ja nii vaadates avastad, et ta jälgib sind – binokliga. Luulekogu

Lüürikakogus vaadeldakse noort inimest ja tema maailma lapsepõlve, kodu ja looduse heledal taustal. Seal lendab lind suus oksaraag kus pungad tärkamata ta lendab päikesesse kuigi päev on ärkamata

"Kajakalaulud" pole tavaline luuleraamat: autor on siia koondanud oma kahe viimase aasta loomingu paremiku, mis on samas otsekui kokkuvõte enesesse ja maailma vaatamisest ning Internetis rollimängude mängimisest. Johnanna ongi roll, mida oli kindlasti põnev mängida. Raamatus on elu ja mängu piirid aimatavad: vahel on elu kui mäng ja veel sagedamini on mäng olnud elu ise. Unistamine on mängu veetlevaim vorm, mis sageli müstilisel moel materialiseerub. "Me olemegi tegelikult oma mõtete ja unistuste summa," ütleb autor. "Me loeme raamatuid ja valime sealt alati iseenda, jättes kõrvale võõra." Johanna ja tema hingesugulane Jonathan Livingston (Richard Bach "Jonathan Livingston Merikajakas", kirjastus Pegasus, 2003; Loomingu Raamatukogu, 1973) armastavad loomulikult vabadust, kuid kõige enam ihkavad nad ära hallist argipäevast, traditsioonilisest, muutumatust mõtte- ja elamise viisist. Autor loodab, et leiab selle raamatu abil hingesugulasi -- kõiki neid, kes tahavad elu enda sees ja ümber kaunimaks muuta. Katrin Saks, üliõpilane Tartu Ülikoolist ja õpilane Elleri Muusikakoolist.