Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile. Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator ja kaasosaline paljudes omaaja ühiskondlikkultuurilistes üritustes ning sündmustes. Eesti kirjanduslikus traditsioonis omab suurt püsiväärtust Artur Adsoni valdavalt võrukeelne värsiloome. Tema isikut avada ja mõista aitab just käesolev kogutud luuletustele lähenev luuleraamat. Raamatut ilmestavad Artur Adsoni enda joonistused.

Lüüriline luulekogu „Ohvrikivi” sisaldab Indrek Hirve 2016–2017 talvel Andaluusias kirjutatud luuletusi. Siit leiab lugeja armastuse ja surmaga seotud meeleolud ja mõtisklused, mis on seotud kindla kompositsiooniga väikesteks tervikuteks. Luuletuste taustaks on tavaliselt Emajõgi või Toomemägi, kirjutamise käivitajaks autori isiklik elu ja armastus. Teos on illustreeritud Ülo Soosteri abstraktsete tušijoonistustega Heldur Viirese kogust.

Kogumikus on valik Aira Kaalu luulet kogudest "Ma ei anna relva käest", "Võidurakett", "Vaba kodumaa", "Meretuuled", samuti seni avaldamata luuletusi.

Debüütkogu aastast 1924, milles on 34 luuletust aastatest 1918-1922.