Cornelia Freise on jurist ja psühhoterapeut. Meditatiivse tantsuga rohkem kui 25 aastat tegelenud Cornelia tegutseb Saksa¬maal Bremenis sõltumatu tantsuterapeudina alates 1992. aastast. 1996 asutas ta tantsuteraapilist täiendkoolitust pakkuva tantsulise transformatsiooni, meditatiivse tantsu ja tantsuteraapia instituudi Tantsiv Metsemis. Tants on elu. Hing väljendab ennast kehas. Me hüppame rõõmust või laseme pea kurvastusest norgu. Nii nagu meie tunded ja meeleolud mõjutavad meie kehahoiakut, saab tants, kui see puudutab südant, omakorda süvendada meid toetavaid meeleseisundeid. Kui tants puudutab südant, avab see hingelise dimensiooni. Tantsulised liigutused võivad lahti harutada allasurutud või blokeeritud tundeid. Tantsu kaudu saab murda endale teed ja leida väljapääsu see, mis alateadvuses hinge koormab. Nii mõjub tants vabastavalt ja aitab avastada kehale loomuomaseid sisimaid teadmisi. Tantsijale avaneb ruum, mis võimaldab tal end leida ja kohtuda iseendaga oma süvakihtides. Autor kirjeldab teraapilise tantsu eri tasandeid ja tutvustab oma individuaalset lähenemisviisi. Raamatus jagavad meiega oma tundeid ja elamusi tantsijad, kuidas lihtsate tantsukogemuste kaudu on nende elus saanud alguse sügavalt puudutavad ja jäävad muutused. Koos omaloodud tantsude kirjeldustega tutvustab Cornelia ka nende tantsude mõju. Tekib lust tantsida, kuid mitte ainult – raamatus leidub palju sellist, mida saab vahetult oma igapäevaelus rakendada.

"Juba 1981. aastal otsustasin, et pelgalt prohvetlikest ennustamistest ei piisa. Ma pidin ise proovima ja praktikasse viima vähemalt osa sellest, mida ma ise jutlustasin, ma pidin ise teada saama, mis tunne on organisatsiooni kaitsevarjust lahkuda ja ise enda eest hoolitsema hakata -- olla see, mida ma kirbuks nimetama olen hakanud, väljaspool suurte organisatsioonide maailma, mis olid olnud 20. sajandi palgatöötajate ühiskonna tugisammasteks..." "Milline saab olema maailm sellel kirpude ja elevantide e-ajastul? Milline on kapitalismi tulevik ja kuidas see muutub, midades silmas seda, et väärtusteks on nüüd pigem teadmised ja know-how kui maa ja asjad, mida on võimalik näha ja loendada?"

Fraasist „win-win“ on saanud klišee, inimsuhtluse ainuke aktsepteeritav paradigma. Me usume, et jagatud õitseng – win-win – on sisukas ja püsiv. Jim Camp on veendunud, et läbirääkimistaktikana on win-win kokkuleppe surm. Olgu seda siis äriasjades, eraelus või kus tahes mujal. Camp ütleb, et win-win on sageli win-lose, kuna õhutab mittevajalikele kompromissidele minemist. Win-win on emotsiooni-, mitte otsusepõhine ja mängib südamele, mitte mõistusele. See ei põhine konkreetsetel printsiipidel, vaid pigem „targa kokkuleppe“ mudrul. Win-win läbirääkimised ei toimu selgel ja sammsammulisel moel ja see on ka üks põhjustest, miks saab tõelises ärimaailmas win-win alati tappa. Paljud, kohe väga paljud nutikad läbirääkijad teavad, et üle laua istuv innukas win-win-läbirääkija on neil kerge saak. Campi raamat paneb lauale süsteemi, mis viib fookuse eesmärkidele ja käitumisele, mida saab kontrollida, ning ütleb selgelt välja: ¤ kui suurt allahindlust tasub tegelikult pakkuda; ¤ kuidas läbirääkimisi paberil skemaatiliselt visandada ja samm-sammult kontrollida; ¤ kuidas tõhusalt reageerida kõigele, mis läbirääkimiste laua taga toimub; ¤ kuidas mitte kunagi lasta end tabada ettevalmistamata; ¤ kuidas naeratus näol minema jalutada, kui seda peaks vaja olema. Maailmas on jõutud paljude heade kokkulepeteni, enne kui Camp oma teooriaga välja tuli. Ometi on jõutud ka väga paljude halbadeni. Ilma Campi süsteemita võib küll kogemata enam-vähem viisaka tulemuseni jõuda, kuid koos selle süsteemiga tulevad lauale määratult paremad lepped. Jim Camp on läbirääkimiste coach ja Coach2100 asutaja, kes osaleb ligi 750 läbirääkimisel aastas. Ta on juhendanud tuhandeid läbirääkimisi enam kui 150 korporatsioonis. Tema süsteemi najal on eri valdkondade inimesed rääkinud läbi tehingute üle enam kui nelja miljardi dollari väärtuses.

Kes lääneliku mõttemaailmaga vähegi kokku on puutunud, on ilmselt tuttav sellele iseloomuliku sooritusvajadusega. Keskendume aina järgmistele ja järgmistele saavutustele, peatumata vahepealsete edusammude mõtestamiseks. See võib loodetava õnne aga sootuks kättesaamatuks muuta ning panna õlgadele asjatu koorma: pidades silmas vaid eesmärke, tekitame iseenda ja ideaalide vahele ületamatu kuristiku. Selles kuristikus kisume alla oma enesekindlust ja arengut. Kuidas siis teha nii, et õnnest ei saaks taak? Mõtlemisstrateeg Dan Sullivani ja psühholoog Benjamin Hardy raamat „Kuristik ja kasu“ näitab, et mõtteviis annab meid ümbritsevale raami. Võti on võrrelda enda praegust eluhetke õige punktiga, teisisõnu mitte vaadata kramplikult edasi kauge, saavutamatuna tunduva ideaali suunas, vaid pigem tagasi, et märgata ja väärtustada väikeseid võite ning poolel teel tehtud samme. Kinni tuleks haarata kasust, sellest, mis on juba olemas. Positiivsus õpetab tänutunnet ja aukartust, annab ebaõnnestumistele tähenduse, sunnib vaatama sissepoole, et iseenda kallal pidevalt tööd teha ja aina õnnelikumana edasi liikuda. See on mõõduvõtt ainult iseendaga, autasuks kas kuristik või kasu. Tee oma esimesed sammud ja näed, kui kaugele jõuad.