Taastada fašistide poolt purustatud kodumaa kiiresti ja ehitada ta üles kaunimana kui kunagi varem on meie ehitajate õilis ülesanne ja püha kohus. Käesolev almanahh peab olema peegliks iga-aastasest arhitektide tööst, andma ülevaate nende sihtidest ja saavutustest ning aitama lahendada tekkinud probleeme. Esimene number sisaldab küll ainult projekte, paberil lahendatud ülesandeid, aga järgmised iga-aastased numbrid peavad juba näitama tegelikult ehitatud hooneid, andes selge vastuse, kuidas meie arhitektid ehitavad üles oma sotsialistliku kodumaa. Toimetus Sisukord: Sissejuhatuseks Linnade planeerimise küsimusi ENSV-s Tallinna linna uuest planeerimise kavast Uue Narva arhitektuuriline ilme "Estonia" taassünd Individuaalehitus Meie taluehitistest Mõnda meie mööblist Tähtsamad sõja ajal hävinud arhitektuuri ja kunsti muinsusesemed Eesti NSV-s Kiirehitamisest NSVL Arhitektide Liidu üleskutse arhitektidele Venekeelne resümee

Käesolev väljaanne annab ülevaate kunsti- ja arhitektuuriajaloost. Selle eesmärgiks on avardada ning süvendada noorte kunstialaseid teadmisi ja kunstimõistmist. Kunsti arenguprotsessi jälgimisel on silmas peetud selle sõltuvust ühiskondlik-poliitilistest teguritest ning varasemast kunstipärandist. Suures osas on ajalooliste kunstiepohhide vaatluse aluseks ajastu kunstipilti kujundanud kunstiteoste ja arhitektuuriobjektide analüüs, millest visuaalse ettekujutuse annavad lisatud joonised ja reproduktsioonid. Raamatu lõpus on toodud tekstis esinevate isikunimede ning arhitektuurimälestiste ja monumentide register, samuti kunstiajalooliste oskussõnade selgitus.

Raamat kaasneb näitusega "Force majeure. Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood” Kumu kunstimuuseumis (04.03.2016–26.06.2016). Eesti kunsti füüsiliselt nähtava ajaloo kõrval eksisteerib teine, varjatud pool. See koosneb aja jooksul hävinud või kadunuks jäänud üksikteostest ja kunstnike tervetest loominguperioodidest, mille lood on siiani lahti kirjutamata. Kadumaläinud teoste saatuses on määravat rolli etendanud juhuslikkus ja ajaloosündmused kui force majeure. Ümbritsev reaalsus on saanud osaks kunstiteoste endi lugudest. Kuigi parimal juhul on info neist töödest meieni jõudnud vanade reproduktsioonide kaudu, on see n-ö mustvalge kunstiajalugu väärt enamat kui vaid kadumise konstateerimist. Teadmised Eesti kunstnikest ja nende loomingust ei tohiks piirduda ajalookeerise juhusliku valiku teel meie ajani säilinud osadega. Infokildude kogumine seni hämarate tsoonide kohta võib päevavalgele tuua uusi fragmente kunstnike elust ja neid ümbritsenud oludest, inimeste isiklikest suhetest kunstiteostega, institutsioonide rollist säilitatava valikutes ja loomulikult kunstiteostest endist. Raamat kaasneb näitusega

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid” (18.10.2013–09.02.2014). Nii näitus kui raamat on inspireeritud soovist tuua vaatajate ette Kormašovi pikaajalise kunstnikukarjääri esimese kümnendi eriti dünaamiline ning muljetavaldav looming, kust leiab esmapilgul võimatuna tunduva koosluse: tolle ajastu ametlikust kunstidiskursusest tuttavad töömotiivid ja industriaalvaated ning ikoonimaali pühaliku esteetika. Raamatus teevad sellele perioodile tagasivaate Kormašovile pikka aega väga lähedal seisnud rahvusvaheliselt tunnustatud kunstiteoreetik ja kriitik Boris Bernstein ning noorema põlvkonna kunstiteadlane Kädi Talvoja. Nikolai Kormašov (1929–2012) oli üks nn kuuekümnendate põlvkonna juhtfiguure Eesti maalikunstis. 1950. aastatel õppis ERKIs arvukalt mujalt Nõukogude Liidust pärit üliõpilasi. Nendest vähestest, kes pärast lõpetamist siia pidama jäid, oli Kormašov pea ainus, kes Eestisse tõeliselt juurdus ning end siinsel kunstimaastikul teostas.