Et inimõiguste ja humaansuse päike meie kodumaal ei paista, et rahvas vaevleb võõraste isandate hirmuvalitsuse all - sellest ei tohtinud eesti kirjanik sõnakestki lausuda. Tsensuur ja politseivõim olid valvsad; ka kirjameest, nagu iga muud trotslikku, ootasid vangirauad ja orjatöölaagrid. Kuid kavaluse ja veinikorvidega oli sajandi algul võimalik tsensori silmi pimestada. Eduard Vilde oli ainulaadne võitlev kirjanik ja teenäitaja: aastal 1902 alustas ta radikaalse ajalehe joone all ajalooliste romaanide seeria, milles ta esikohale asetas inimõigusteprobleemi. Ajalooliste kulisside varjus, kuid selgesti vihjates oma kaasaja oludele, võttis ta kõne alla, et meie mõisateolise tööpäev kestab kuni 18 tundi, et võõrad isandad peksavad meie rahvast vähimagi sõnakuulmatuse või eksimuse puhul, et teomeeste naiste ja tütarde kallal tarvitavad samad isandad piiramatut vägivalda. Vilde kogus asjaosaliste mälestusi, kes olid kaasa teinud suuri "vereteatreid", kus tsaari sõjaväeüksused karistasid teomehi kuni tuhande kepihoobiga, lisaks saatis vene riigivõim samad peksuohvrid 20 aastaks sunnitööle Siberi laagritesse. Selliste probleemide käsitlusest Vilde loomingus kõneleb Herbert Salu käesolev teos.

Sellest raamatust leiad kirjeldusi Rooma rõhujate tapvast sõjapidamistaktikast, keldi kõrilõikajate nutikatest nõksudest, jubedatest jõu- ja osavusmängudest, mõningaid rabavaid retsepte ja lugematuid üllatavaid üksikasju.

Toomas Karjahärmi saatesõnast raamatule: Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes "Teataja" ja "Tallinna Teataja" umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta 1908.-1916. aastal ligikaudu 30 artiklit "Peterburi Teatajale".

Eesti tuntud ühiskonnategelase Ilmar Raamoti (1900–1991) mälestused on hinnaline ja haarav omaeluloojutustus Eesti vabariigi kujunemise ja hävingu kontekstis, eriti väärtuslikeks võib pidada tema vahetuid tunnistusi vapside liikumisest ja 1934. aasta riigipöördest. Konkreetsemalt kajastab mälestuste esimene osa Raamoti õpinguid Tartu Reaalkoolis ja Tallinna Peetri Reaalkoolis, Vabadussõda, teenistust ohvitserina, õpinguid Tartu ülikoolis ja Berliini Põllumajandusülikoolis, tegutsemist Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate kogude peasekretärina. Mälestuste teine pool katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri läbi viidud riigipööre. Mälestused lõpevad 22. septembriga 1944, mil autor jõudis põgenikuna Eestist Saksamaale. Ilmar Raamoti mälestused ilmusid paguluses kahes köites: «Mälestused», 1. osa (Vaba Eesti, 1975) ja «Mälestused», 2. osa (Välis-Eesti & EMP, 1991), käesolevas väljaandes ilmuvad need ühtede kaante vahel esimest korda.