Käesolevas raamatus on Eesti ja Nõukogude Liidu poliitilist ja majanduslikku olukorda laiemalt analüüsitud. Missugune koht Eestil ikkagi on suure impeeriumi koosseisus? On ta seal täieõiguslik liige? Kas on üldse võimalusi iseseisvumiseks? Mida eesti rahvas on pidanud taluma stalinliku terrori ja brežnevliku stagnatsiooni aastatel? Raamatu peatükid on vürtsitatud rahvasaadik Tiit Made muljetega Moskvas toimunud rahvasaadikute kongressil ja Ülemnõukogu istungitesaalis toimunust. Lugeja saab pildi NSV Liidu majanduse kriisi sügavusest, loeb rahvusküsimuse ummikseisust, migratsiooniprobleemidest, suhtumisest sõjaväkke ja lootusena näivast võitlusest selle määramis- ning valitsemiskire vastu.

Pühendatud aatelistele kaitseliitlastele Tartu linna esimese Kaitseliidu allüksuse loomisest ja järjepidevusest. Annab hea ülevaate, kuidas malevkond üldrahvalikus riigikaitses osales ning järjekindlalt kaitseliitlusse panustas.

Hea lugeja! Raamat, mille avad, kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse … Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi. Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.

Jüri Remmelgas oli Eesti Leegioni sõjakirjasaatja Teises maailmasõjas. Eelnenud 14 aastat ajakirjanikuna ja aasta vabatahtlikuna Idarindel olid parimad eeldused selleks tööks. Ta kirjeldab elu Berliinis sõjakirjasaatjate keskuses, sealset preisi korda ja tsensuuri, kuid ka oma ameti eeliseid, nt ligipääs salastatud teabele. Kujutlus Eesti Leegionist kui tulevaste Eesti rahvusväeosade tuumikust annab mõtte eestlaste vastupidamisele tolles SS-i pesas. Ka leegioni õppekeskust Debicas ja leegionäride esimesi ränki lahinguid kirjeldab autor põhjalikult. Tema sõltumatu ja omas ajas väga objektiivne mõtteviis on eriti sümpaatne.