Ajakirjaniku intervjuud eestlastega, kes vaikselt ja süvenenult, ilma tunnustuse ja riigi toetuseta, sageli põlatuina ja tagakiusatuina on õppinud tundma ja arendanud mõnd vaimset distsipliini, mida kommunistliku ideoloogia järgi ei tohtinud olemaski olla või mis pidanuks kõige lähemal ajal vaikselt hääbuma. Kvintessentsi Uku Masingu, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sassi ja Einar Laigna mõttemaailmast pakubki kõnealune raamat.

Mälestused, dokumendid ja fotod 1987. aasta 23. augusti sündmustest.

1938. a. töötas Eesti politseis 1791 ametnikku, neist välispolitseis 1386, kriminaalpolitseis 157, poliitilises politseis 112, Politseitalituses 31, Politseikoolis 5. Politseid juhtinud isikud on siiani vähetuntud. Nemad ei saa enam rääkida ei endast ega oma ajast. Seda peame tegema meie ja peaaegu 60 aastat hiljem. Raamatu eesmärgiks on jäädvustada eelmise iseseisvusaja kõrgemate politseiametnike elulugude kaudu osake Eesti politsei ajaloost. Nende inimeste elutöö, nimed ja näod püüdis nõukogude aeg rahva mälust kustutada. Olgu see raamat omalaadseks mälestusmärgiks neile, kellest me nii vähe oleme teadnud.

See raamat kõneleb 1944. aasta lahingutest Eestis ning on pühendatud neile, kes andsid sel aastal Eesti eest kõige kallima -- oma elu. Rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, ei saavuta seda kunagi. Rahvas, kes unustab võitluse vabaduse eest, sattub ohtu see kaotada. Seetõttu pole meil õigust unustada ka 1944. aasta lahinguid. Mart Laar